Nelja sorti kivid, mida inimkehast leida võib

Sapi- või neerukivide olemasolust on paljud teadlikud, aga kas teadsite, et inimkehast võib leida tegelikult nelja sorti kive. Kas teate, kus asuvad näiteks teie osoliidid?!

Aga vaatame ükshaaval.

Besoaar

Besoaar ehk pulstik on nagu pärl seedekulglas: loom (või inimene) neelab alla midagi, mida ei suuda seedida ning enamasti makku toppama jäänud võõrkeha ümber hakkavad ladestuma mineraalsed soolad, kuni tekibki midagi kivitaolist.

Keskajal soovitasid arstid besoaari vastumürgiks mürkidele. Jõukatel ülikutel, kes enamasti põhjusega mürgitamist kartsid, oli kombeks neid alla neelata või ehetena kanda.

Inimeste seedeelundkonnas ei kattu besoaarid kõva koorikuga, kuid neid on siiski mitut sorti.

Besoaarid võivad moodustuda seedumatust taimsest ollusest, nt päevalilleseemnetest, seedimata jäänud ravimitest ja kõige sagedamini karvapallidest.

Sapikivi

Ja siis on veel sapikivid, mis võivad olla väikesed nagu liivatera või suured nagu golfipall. Sapikivid moodustuvad kolesterooli ja sapi paakunud lademetest.

Arstid ei tea veel täpselt, miks sapikivid tekivad, aga selge on see, et keegi neid endale ei soovi.

Otoliit

Teil on kõrvus kivid! Need on väga väikesed ja koosnevad kaltsiumkarbonaadist (ehk tavapruugis lihtsalt kriidist).

Kuulmekivikesed ehk otoliidid aitavad ruumis orienteeruda. Pea pööramisel saadab nende liikumine ajule signaali selle kohta, umbes millises asendis te olete ja kui kiiresti liigute, et aju saaks aidata teil tasakaalu hoida ja mitte pikali kukkuda. Nii väikeste kivikeste jaoks on see suur töö.

Otoliitidega on varustatud kõik või peaaegu kõik selgroogsed ja teadlased on neile oma uurimistöö käigus leidnud ka hulgaliselt rakendusi.

Näiteks on kalade otoliitide järgi võimalik määrata nende vanust. Kosmoseprogrammide raames on orbiidile lennutatud mitmeid loomi, kelle otoliite seirates on jälgitud seda, kui hästi nad kaaluta olekus hakkama saavad. (Üllatus-üllatus: see ei meeldi neile.)

Neerukivi

Sarnaselt oma “sugulaste” besoaaridega moodustuvad neerukivid siis, kui neerudesse koguneb liiga palju mingit üht ainet. Kõige sagedamini on neerukivide tekkepõhjuseks kaltsiumi üleküllus.

Kui inimese kusi on liiga happeline — mille põhjuseks on tihtilugu liha või koorikloomadega liialdamine —, võivad kivid moodustuda ka kusihappest.

Nende suurus ja kuju varieeruvad, nagu ka nende tekkimise meditsiinilised tagajärjed. Mõned inimesed väljutavad neid ise arugi saamata, teised peavad probleemiga haiglasse pöörduma.