Inimnahk on nimelt kaetud nn Blaschko triipudega — vöödimustriga, mis katab keha pealaest jalatallani.

Triibud jooksevad üles-alla mööda käsivarsi ja jalgu ning kaunistavad keskkeha, mähkuvad ümber pea nagu kiiruisutaja aerodünaamiline kapuuts ja küündivad isegi näole.

20. sajandi hakul kuulutas nahaarst Alfred Blaschko, et paljude tema patsientide lööbed ja sünnimärgid paistsid moodustavat samasuguseid mustreid, justnagu järgides mingisuguseid nähtamatuid jooni.

Joontemuster ei kattunud aga ei närvivõrgustiku ega veresoonkonnaga. See ei paistnud esindavat ühtegi teadaolevat elundkonda või süsteemi organismis.

Nüüdisajal teame, millega on tegu: need vöödid on rakuline jäänuk arenguprotsessist, mille käigus ühestainsast rakust sirgub täiskasvanud inimene.

Suurem osa inimestest ei näe oma triipe kunagi. Nagu Blaschko märkas, on mitmeid nahahaiguseid, mis vohades neid vööte järgivad, kuid suurem osa neist mõjutab vaid väikseid nahalappe või ühtainsat kehaosa, mitte tervet keha.

Inimeste Blascko triibud on nimelt palja silmaga märkamiseks liiga tuhmid ning neid saab vaadelda ainult ultraviolettvalguses.