Odavise hispaania stiilis - nii lennutati piiki juba 1956. aastal kaugelt üle saja meetri
Hispaaniat valitsenud diktaator Francisco Franco tahtis riiki maailmakaardile tuua, ja seega revolutsioon ühel kergejõustikualal oli enam kui soovitud. Paraku rahvusvahelised alaliidud ei tahtnud uut stiili tunnistada ja nii keelati pöördega odavise juba enne Melbourne'i olümpiat 1956. aastal. Seal võitis teatavasti norralane Egil Danielsen ülekaalukalt uue "klassikalise stiili" maailmarekordiga 85.71.
Hispaania stiilis lendasid aga odad juba enne seda kaugelt üle saja meetri. 49-aastane ja 120-kilone Erausquin viskas ise esimesel võistlusel 83.40, aga temaga see nn seebistiil ju ei piirdunud. Vähetuntud Soome odaviskaja Antti Seppälä õppis stiili ära, tegi käe seebiga kokku, et oda peopesast nahka kaasa ei rebiks, ja viskas 86.50. Siis tegi sama asja järgi tulevane olümpiavõitja Danielsen ja oda maandus 92.65 peal. Soomlaste parimaks tulemuseks hispaania stiilis jäi lõpuks Pentti Saarikoski heidetud 99.25, samas kui Danielseni tipuks jäi 114 meetrit. Paraku neid tulemusi ei tunnistatud ja nii jäi vist isegi mõõtmata Rootsis kellegi väljaspool võistlusi heidetud 121 meetrit. Aastal 1956.
Erausquín viskas aasta hiljem oma rekordiks 94.50, olles protestiks olümpiamängud üldse vahele jätnud. 1979. aastast oli ta aga veteranide maailmameister. Hispaania parimaks heiteks jäi muide samal 1956. aastal Miguel de la Quadra Salcedo heidetud 112.30.
Probleemiks, miks see stiil ära keelati, polnud küll see, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee oleks tahtnud karistada Hispaaniat. Nimelt vaid kolmveerand kõikidest uue stiiliga heidetud odadest maandus üldse sektorisse, ülejäänud tabasid seda, mis iganes ette jäi, tihti ka publikut täis tribüüne. Soomes lendas üks oda aga üldse üle tribüüni, väljapoole staadioni.
Olümpiamängudel seda stiili ei proovitudki, järgmistel aastatel suri pöördega odavise lihtsalt loomulikku surma, kuna nalja võis ju teha, aga rekordeid arvesse ei läinud.
