Istanbuli pogromm 1955: suurlinnast tehti vägistades kreeklastevaba linn
Konstantinoopol oli Bütsantsi pealinn kuni aastani 1453, kuni osmanite väed linna vallutasid, aga suurlinna jäi alles suur kreeklastest rahvastik. 1930. aastast kannab linn türgipärast nime Istanbul. Pogromme kreeklaste kallal korraldati ridamisi juba Kreeka vabadusvõitluse ajal 19. sajandil. Kuid 1955. aastal keesid pinged jälle üle.
Kreeklasi elas Istanbulis 1919. aastal ligemale 350 000, 1955. aastal veel 65 000, täna vähem kui 3000. Pogromm, kuigi nõudes nähtavasti vaid kümneid inimelusid, põhjustas suure kreeklaste põgenemise kristlastevaenulikuks muutunud Türgist. 1955. aasta pogromm tabas ka armeenlasi ja juute.
Peaministriks oli Türgis 1950-1960 Adnan Menderes, presidendiks sama Demokraatlikku Parteid esindav Mahmut Celâl Bayar. Ametlikult võimud distantseerusid pogrommist. Kuid 21. sajandi alguses ilmnes, et 1955. aasta pogrommide korraldajaks oli just Türgi armee koosseisu kuuluv taktikalise mobilisatsiooni grupp koos riigi luureteenistusega.
Atatürki ei tohi rünnata
Mustafa Kemal Atatürki peetakse üldiselt Türgi moderniseerijaks, kes juhtis riiki 1923-1938. Mahmut Celâl Bayar sai peaministriks juba Atatürgi ajal (1937-1939), kuid suure tuleku tegi tema partei 1950. aastal, võttes demokraatlikul teel parlamendis ülekaaluka enamuse, mis säilus 1960. aasta sõjalise riigipöördeni. Atatürk oli teinud riigist ilmaliku riigi, mis oli küll avalikult sallimatu ka usulise tegevuse suhtes. Menderes propageeris seevastu kalifaadi taastamist ja avas ridamisi vahepeal suletud mošeesid.
1950. aastatel läks aga teravaks rahvusvaheline olukord. Kreekas propageeriti avalikult Küprose ühendamist Kreekaga, mille peale aktiviseerus avalikkus ka Türgis ja nagu me teame kulmineerus see konflikt hiljem Küprose riigi poolitamisega. Samas nähti 1952-1953 ka esimest lepituse otsimise perioodi Kreeka ja Türgi vahel, vastastikuste tipptasemel visiitidega. 1952. aastal olid mõlemad riigid koos NATO-sse võetud.
Kreeka pidas 1919-1922 maha vihase sõja Türgi pinnal, mis lõppes nende tagasilöömisega. 1932. aastal keelati Atatürgi-aegses Türgis kreeklaste töötamine tervel real elualadel, sh isegi rõiva- ja vaibatööstuses, rääkimata meditsiinist, õigusabist ja kinnisvaraärist. 1942 pandi kreeklastele peale veel diskrimineeriv Varlık Vergisi maks. Kreekast kõlavad enosise ehk siis Küprose Kreekaga ühendamise üleskutsed ajasid Türgi avalikult vihale.
Lavastatud pommirünnak
1955. aastal lavastati rünnak Thessalonikis asuva Türgi konsulaadi vastu, kus väidetavalt olevat sündinud Atatürk - pommi, mis ei plahvatanudki, paigaldamise eest vahistati üks türklane, aga Türgi meedia süüdistas vaid kreeklasi. Veristel septembripäevadel veeti maalt bussidega Istanbuli juurde löökrühmi, kelle peamiseks eesmärgiks oli peksta kreeklasi.
Üheksa tundi oli Istanbulis, Izmiris ja Ankaras tõeline mürgel lahti. Esmalt korraldasid Istanbuli linnavõimud suurmeeleavalduse Kreeka vastu, mille korraldamisse mobiliseeriti kogu linna taksopark ja maalt toodud rasketehnikat, lipud valmistas tekstiilitööliste ametiühing, valitseva partei häälekandjat İstanbul Ekspres (tavalise tiraažiga 30 000) jagati laiali kümme korda suuremas tiraažis, süüdistades pommirünnakus Atatürgi sünnipaigale Kreekat. Sama verejanuline oli kogu Türgi meedia.
Kümnetesse tuhandetesse küündinud rahvamass skandeeris "Surm mittetürklastele!", "Tapke kreeklastest reeturid!", "Maha Euroopa!" ja "Tungigem Ateena ja Thessaloniki peale!" ja alustas rünnakut. Mõistagi vehiti ka Atatürgi portreedega ja punaste poolkuulippudega. Vaid mõne tunniga hävitas vihale aetud rahvamass tuhandeid kreeklaste kauplusi, maju, kirikuid ja surnuaedu. Kreeklastest naisi vägistati arvatavalt ligemale 200, rahvamassi kätte sattunud kreeklastest preestreid peksti ja siis hakati neid vägisi ümber lõikama. Mõnd nendest ka skalpeeriti, üks ligi 90-aastane munk põletati elusalt. Nii hukkus väidetavalt 16 preestrit.
Hävitati
- 4348 kreeklastega seotud kauplust või ettevõtet
- Enam kui 1000 kreeklaste kodu
- 110 hotelli
- 27 apteeki
- 23 kooli
- 21 tehast
- Kolm kloostrit
- 73 Istanbulis tegutsenud kokku 81-st õigeusu kirikust
Ametlikud numbrid hukkunute kohta räägivad küll vaid 12 tapetud kreeklasest (sh kahest preestrist) ja ühest armeenlasest, aga need ei pruugi paika pidada, mitteametlikult räägitakse enam kui 30-st hukkunust. Pogromm lõpetati lõpuks Türgi armee sekkumisega, ja sõjaseisukorra kehtestamisega, pogrommis osalemise eest vahistati enam kui 5000 inimest ja terve rida ametiühinguid pandi kinni. Kreeklastele maksti ka kompensatsiooni. Aga kreeklaste elu Türgis oli põrguks tehtud ja nad lahkusid seejärel massidena riigist, esmalt sada tuhat põgenikena, 1964. aastal veel 50 000 pagendatuina.
1960. aastal, kui sõjavägi riigis võimu haaras, korraldati ka kohtuprotsess selle pogrommi korraldajate vastu, milles süüdistati valitsust, mõistagi mitte armeed ennast. Menderes on seni viimane peaminister, kes oma ametiajal tehtu eest üles poodi. 1990. aastal ta aga postuumselt rehabiliteeriti, sest praegune Türgi peab teda lausa demokraatia teerajajaks. Menderes on üks kolmest kaasaegse Türgi poliitikust (Atatürgi ja Turgut Özali kõrval), kellele on rajatud mausoleum.
