Kuidas kõlab kosmos? NASA salvestised viitavad, et helitu see polegi
1977. aastal läkitas NASA kosmilisse tühjusse sondid Voyager 1 ja 2 lootuses koguda uusi andmeid meie Päikesesüsteemi välimiste planeetide kohta.
2012. aasta augustis sai Voyager 1-st esimene Päikesesüsteemist väljunud tehisobjekt, mis veel tänaseni saab hakkama olulise informatsiooni edastamisega Maale, ehkki sellelt startival sõnumil võtab meieni jõudmine aega rohkem kui 17 tundi.
On tõsi, et mehaanilises mõttes heli kosmoses ei levi. Helivõnked nõuavad tahket, vedelat või vähemalt gaasilist kandekeskkonda, milles kaikuda. Elektromagnetlainete jaoks pole aga vaakuumis levimine mingi probleem.
Välimistest planeetidest möödudes salvestasid Voyager 1 ja 2 andmeid nende lainete kohta ajal, mil päikesetuul planeetide magnetosfääre tabas.
Voyageridel õnnestus “pealt kuulata” ka atmosfäärilisi raadiolaineid, laetud osakeste vastastikmõjusid ja isegi näiteks Saturni rõngastelt lähtuvate osakeste emissioone ning kogutud andmed Maale tagasi läkitada.
“Toorel” kujul pole elektromagnetlaineid võimalik kuulda, kuid neid saab siiski kuuldavaks teisendada. Samamoodi nagu raadiolaineid on võimalik teisendada meie igapäevasteks raadiosaadeteks, saab Voyageride planeetidevahelisi andmevoogusid konverteerida inimkõrvale kuuldavasse vormi.
1992. aastal avaldas NASA jada selliseid salvestisi pealkirja alla "Symphonies of the Planets" (e.k “Planeetide sümfooniad").
Kuuldavaks tehtud kujul mõjuvad helindid kaunilt ja lummavalt. Algupäraseid albumeid küll enam müügil pole, kuid tõmmised neist on leitavad näiteks YouTube’is ja mitmete muusikateenuste kaudu.
