Hispaania teadlased tegid valmis: magnetvälju siirdav "ussiauk" pole ulme, vaid tehniline tegelikkus
Nn ussiaukudel — kaht kauget aegruumipunkti ühendavatel „ruumiülestel“ otseteedel — on ulmekirjanduses pikk ja värvikas ajalugu.
Teaduslikus mõttes on need seni jäänud abstraktsioonideks — millekski, mida füüsikud keeruliste võrrandite toel tahvlitele sirgeldavad.
Tõendeid, mis selle nähtuse võimalikkust tegelikult kinnitaksid, pole aga leitud.
Ussiaukude idee aluseks on Albert Einsteini teooriad. 1935. aastal mõistis füüsikageenius koos kolleegi Nathan Roseniga, et üldrelatiivsusteooria järgi pole välistatud selliste sildade olemasolu, mis kaht aegruumipunkti ühendada võiksid.
Nood sillad ehk ussiaugud (ingl wormhole) võimaldaksid objektidel hetkega tekitada „tunneli“ teineteisest väga kaugel asuvate kosmosepiirkondade vahel. Ehkki antud teooria kontekstis on need tunnelid ülimalt tillukesed, mis tähendab, et inimese mõõtu kosmosereisija mõnest sellisest läbi ei mahuks.
Hispaania teadlased on nüüd loonud samasuguse lahenduse magnetväljade siirdamiseks. „See seadeldis suudab liigutada magnetvälja ruumis punktist teise sellist rada pidi, mis on magnetiliselt nähtamatu,“ selgitas uurimuse kaasautor, Barcelona autonoomse ülikooli füüsikadoktorikandidaat Jordi Prat-Camps.
Mõistagi pole tegu tõelise aegruumi-ussiauguga. Pigem kujutab see endast 2007. aastal ajakirjas Physical Review Letters välja pakutud futuristliku „nähtamatusekeebi“ praktilist teostust.
Samal ajal painutab ja moonutab ülijuhtivast ütrium-baarium-vaskoksiidist kest liikuvaid magnetvälja jõujooni. Eriti tundlike elektroonikaseadmete varjestamiseks kasutatavatest nn müümetallidest välimine kest kompenseerib ülijuhi magnetväljamoonutuse täielikult, nii et kogu kaadervärk muutub välisel vaatlusel „magnetiliselt nähtamatuks“.
Kui uputate seadme vedela lämmastikuga täidetud vanni (kuna ülijuhtmaterjalid kõrgetel temperatuuridel ei funktsioneeri), oletegi loonud magnetilise ussiaugu.
Seade pole pelk tõestus intellektuaalselt huvitavale kontseptsioonile. Eeldusel, et teadlased suudavad vastavat tehnikat täiustada, võime tulevikus hakata kasutama magnetilisi aparaate, mille magnetid ei pea magnetvälja avaldumiskoha lähedal asuma. Näiteks saaksid võimalikuks MRI-masinad ehk magnetvõnketomograafid, mis ei nõua suurde torusse pikali heitmist.
Niipea see kõik arvatavasti tõeks ei saa, kuid vähemalt pole see enam ka puhas fantastika.
