Väike maailmarändur – Napoleon Bonaparte'i põrm on Pariisis, tema "meheau" reisib ringi USAs
Nimelt asub Pariisis viimset puhkepaika nautiva Prantsusmaa eksriigipea “väiksem riigipea” USA-s New Jersey osariigis.
Napoleon suri 1821. aastal tõenäoliselt maovähki ja tema surnukeha sängitati esmalt Saint Helena saare põue. Kuulu kohaselt otsustas teda lahanud arst napsata imperaatori meheau endale meeneks.
Napoleonit lahanud arst andis postuumselt amputeeritud kürva väidetavalt hoiule pastorile, kes selle Korsika saarele smugeldas.
Järgmiste kümnendite vältel on “Väike Napoleon” rännanud ühe perverssete ajalooliste kurioosumite koguja kollektsioonist järgmisse ja järgmisse.
1924. aastal omandas säilme Ameerika antikvaar, kes lubas seda eksponeerida New Yorgi Prantsuse kunsti muuseumis.
Ühe toonase arvustaja hinnangul nägi võiduka väepealiku väikemees välja nagu krimpsutõmbunud angerjas. Ajakirja Time osutusel meenutas legendaarse Prantsuse väejuhi suguelund halvastipargitud kitsenahkset saapapaela.
Väärisese vahetas järgnevate kümnendite vältel veel korduvalt omanikke, kuni selle sai 1977. aastal 3000 dollari eest enda valdusse Columbia ülikooli emeriitprofessor ning sealse arstide ja kirurgide teaduskonna endine juhataja John Lattimer.
Lattimeril endal oli mitmeid ebatavalisi hobisid; muu hulgas kollektsioneeris ta morbiidseid kurioosumeid nagu Abraham Lincolni verest läbi imbunud krae, mida president kandis saatuslikul õhtul, mil ta Fordi teatris maha lasti, või klaaskapsel, milles sisaldunud tsüaniidi abil Luftfwaffe komandör Hermann Göring Nürnbergi vangikongis enne hukkamist enesetapu sooritas.
Pärast Lattimeri surma 2007. aastal päris kurikuulsa suguliikme tema tütar Evan.
“Mu isa uskus, et uroloogia peaks olema korralik ja tõsine teadus, mitte mingi nali,” märkis naine, otsustades pidada lugu isa keelust surnud keisri kehaosa mitte avalikkusele uudistamiseks välja panna.
Tõsiasi on muidugi, et too paljurännanud elund ei pruukinudki olla eluajal keisri külge kinnitatud.
Prantsusmaa valitsus pole nimelt vastavaid väiteid siiamaani kinnitanud, eelistades tõotada, et Prantsusmaa mullas puhkab ei rohkem ega vändavõrdki vähem kui sada protsenti Napoleoni põrmust.
