Whittier, Alaskas, oleks nagu tavaline sadamalinn, et mitte öelda kaluriküla. Linnana on ta pisike, vaid 222 alalist elanikku, kuigi suviti võõrustab ta palju rohkem turiste.
Whittier asub Kenai poolsaare põhjapoolsel kaldal, Prints Williami lahe ääres, linna kogupindalaks on 51 ruutkilomeetrit ja pool sajandit tagasi elas seal veel üle 800 inimese. Arvestatakse, et linnas on praegu 86 majapidamist ja 46 perekonda. Rahvastiku tihedus on 5,6 inimest ruutkilomeetrile, 79 protsenti neist on valgenahalised, 7 protsenti asiaadid, 5 protsenti indiaanlased, sekka ka kaks latiinot.
Kuid kogu uudise konks on selles, et kõik 222 inimest elavad ühes majas - 14-korruselises tornmajas Begich Towers (BTI).
Tööd annavad elanikele küll kalapüük, turism ja parvlaevaühendus, paljud neist kasutavad tööle minekuks autot, aga korterid mahuvad neil kõigil ühte majja ära.
Tornmaja näeb pool aastat vihma, teise pool aastat lumesadu, kannatab ära ookeanituuled, kuid hoone ehitati ju kannatama ära ka võimaliku tuumasõja. Valmis maja 1956. aastal, neli aastat hiljem aga sõjavägi lahkus ja hoone anti erakätesse.
Tipptunniummikud Whittieri moodi tähendavad seda, et lift peatub igal korrusel, sest keegi tahab omal korrusel väljuda. Ka pole muret laste kooli viimisel, need lihtsalt sõidavad liftiga alla ja ongi kohal, täpsemini peab keldrikorrusel natuke jalutama, kool on hoonega ühendatud.
Lapsed hängivad koolivabal ajal trepikodades, kuid kaovad kähku, kui majavalvur läheneb. Ulakusi ei tohi sealgi teha. Ja kõik tunnevad majas kõiki.
Üks tunnel, üks linn, üks maja, üks sadam
Sadam paikneb Alaska mereäärse kiirtee otsas, linna ainus maismaaühendus käib läbi Anton Andersoni memoriaaltunneli, kus rongid ja autod peavad sõitma Maynardi mäe alt läbi. Raudteetunnel oli olemas teisest maailmasõjast alates, viimased 15 aastat on võimalik seda läbida ka autoga rööbastel sõites, tihti pikka aega oodates, sest tunnelit saab läbida ükshaaval ja õhtupimeduses on see juba liiga ohtlik. Anderson oli tunneli 1941. aastal ehitanud inseneri nimi.
Inimesed, kes sõidavad autoga ja peavad tunneli järgi ootama, kannavad ka särke kirjaga POW (Prisoner of Whittier, ehk siis Whittieri vang), aga enamik elanikest ei pea isegi vajalikuks linnast väljuda, sajab ju Alaskas pööraselt lund ja teed on niigi kinni. Tegelikult pole neil vajadust isegi kodumajast väljuda - ka haigla, kool ja linnavalitsus, paljud töökohad, isegi politseijaoskond asuvad samas tornis. On inimesi, kes pole tornist juba aastaid välja astunud.
USA armee rajas Whittieri baasi Teise maailmasõja ajal, püstitades sinna hiljem kaks hoonet - BTI ja Buckneri hoone, 1960. aastal jäeti aga sõjaväebaas maha. Seejärel sai Whittier linnaõigused ja on kestnud tänaseni.
Oli aeg, mil Begichi tornis elas ka naftaärimehi, kuid 1970. aastate kriis tõi sisse uue rahvastiku, uuemal ajal on seal ka palju inimesi näiteks Hawaiilt, Ameerika Samoast, Guamilt, isegi Filipiinidelt end sisse seadnud. Privaatsuseks pole palju ruumi, aga inimesed tulevad omavahel toime.
Talviste tuisuilmadega on sisuliselt võimatu tornmaja välisuksi avada, kuigi mõni elanik peab siiski käima üle tee oma põhjapõtru toitmas, lumehanged maja ümber võivad kerkida viie meetri kõrguseks. Vähemalt majas sees ei ole muret, et peaks lumehangesid kühveldama hakkama.
Tornmajas asub ka toidupood, mida varustatakse 121 kilomeetri kaugusest Anchorage'ist ja letid pole just kaubast lookas. Kuid varusid on hoones piisavalt, et pikemaid lumevangistusi üle elada. Kes Whittieris ära tüdineb, võib minna näiteks Mehhikosse puhkama.
