Kes leiutas raha? Tükike metalli, katteta paber, nüüd juba bitike õhku

Mammon või mammona on mõiste, mida kristlased kasutavad Piiblis jõukuse ja kasumi halvustamiseks, sest kuigi raha on inimkonna ajaloo üsna uus leiutis, hakkas sellega kohe seostuma ka ahnus ja Mammon tõsteti lausa seitsme põrguprintsi hulka.

Raha on olnud leiutis, mis on jäänud sajanditeks käibele tänu sellele, et kaubavahetus vajas käega katsutavamat ekvivalenti. Esmalt tähendas raha vaid vermitud metallitükki, kaaluga mõnest grammist kuni 20 kilogrammini, 17. sajandil läks laiemalt käiku paberraha, kuigi pankurid muutusid ühtlasi kogu maailma vihaalusteks.

Inflatsioon on söönud raha nii metalli- paberi- kui ka digiraha ajastul. Aga sularahast rääkimine saigi võimalikuks alles ajastul, mil raha võib eksisteerida ka teises vormis - tšekiraamatus või digitaalselt. Varem oli raha kogu aeg "sulas" või sellega tagatud paberis. Tehnoloogiline revolutsioon on ka küberraha võimalikuks teinud, kuigi Bitcoini leiutaja sattus lausa politsei vaenu alla, sularahata arveldamine on aga pangaautomaatide, interneti- ja mobiilipanganduse ajastul nii tavaliseks muutunud, et pakse rahakotte enam kandma ei peagi.

Ja kukrud on paksud pigem mitte metallraha vaid nüüd juba plastkaartide tõttu. Niisiis, kas tõesti sularahast loobumine ja üleminek millelegi muule oleks vahend demokraatia kaitseks, nagu leiab president Toomas Hendrik Ilves? Või kas igaühele kodanikupalga peo peale maksmine tõesti tähendaks midagi muud kui vaid uut katteta raha juurdetrükki.

Vaatame raha algusse. Laiemalt läks raha maailmas ringlusse 6. või 5. sajandil enne Kristust, peamiselt antiik-Kreeka maailmasüsteemis. Raha vermisid reeglina kuningad, aga ka linnriigid ja kohati ka palju väiksemad üksused, kes iganes metallikaevandustele ligi sai. Kes raha leiutas, on siiani pisut ebaselge. Herodotos väidab, et raha lasi ringlusse kuningriik nimega Lüüdia (tänase Türgi aladel), Aristoteles väidab aga, et raha lasi käiku Früügia kuninga Midase naine Demodike (samuti Väike-Aasias). Niisiis, klassikaline naabrite kaklus.

Numismaatikutel on võimalik näidata vaid Kreeka saarele Aeginale, kus teadaolevalt vanimaid münte leitud. Vana-Egiptuses läks raha ringlema tänu Aegina, Samose ja Miletose vermijatele, Pärsiasse jõudis raha alles siis, kui Lüüdia 546. aastal e.m.a. vallutati. India õppis raha vermima pärslastelt. Foiniiklased õppsid raha vermima alles 5. sajandi keskel, roomlased aastal 326 e.m.a.

Hiinas olevat töödeldud teokarpe müntidena kasutatud küll juba 8. sajandil enne Kristust, kuid metallraha tuli käibele alles umbes 350 e.m.a., lõplikult küll kolmandal sajandil. Kuid sellest, et raha nii kiiresti nii laialt käibele läks, võib järeldada, et vajadus raha järele oli suur. Umbes 600 eKr pandi ka 74 münti maailmaimeks muutunud Efesose Artemise templi nurgakivisse.

Kas Früügia kuingas Midas tegelikult raha käiku lasi ja millal ta üldse valitses, pole päris selge, igatahes legend räägib, et kõik, mida Midas puudutas, muutus kullaks ja kuningas selle kätte nälga surigi. Enamasti sobis rahade vermimiseks hõbeda ja kulla segu nimega elektrum, puhtast kullast münte olevad käiku lasknud aga juba Lüüdia kuningas Kroisos (kelle järgi käibel ka rikkurite hüüdnimi kröösus) 6. sajandi esimesel poolel enne Kristust. Lüüdia pärimus ise seostas vermimise algust kuningas Alyattesega (kas 8. või 7. sajandil eKr).

Kuid paraku, mitte igal valitsejal polnud ammendamatuid kulla- ja hõbedakaevandusi võtta ja nii hakkas peagi pihta raha väärtuse langus - esmalt sulamisse odavamate metallide lisamisega, mõnel pool ka odavraha üleuputusega. Oli neid, kelle käes raha jagus pillamiseni välja, eriti valitsejad ja õukondlased, kuigi enamik ühiskonnast pidi algusest peale tundma vaid raha puudust - selle levik polnud ju kunagi ühtlane. Ja kristlus, kui ennekõike siiski vaeste usund, mõistagi vastandus koheselt ka mammonale ja mammonakultusele, ehk ennekõike ahnusele.

Alguses oli võimalik raha mõõta kaalu järgi, ja polnud just haruldane, et veerandik tähendaski neljaks löödud mündi tükki. Kuid keskajal oli Euroopas juba selge vahe, milline valitseja raha käiku oli lasknud, sest müntide väärtus ja koostis polnud alati garanteeritud. Ja raha võis olla ka suurem kamakas vaske, sest kes ikka seda tükeldada jaksab:

Siis aga jõuame 17. sajandini. Euroopa oli küll lugenud Marco Polo mälestusi reisist Hiinasse, kus ta olevat ka midagi paberraha taolist näinud. Paberraha lasi siin esimisena käiku Rootsis tegutsenud
Stockholms Banco aastal 1661, kuid liialdas oma trükimasinatega ja pank läks kuus aastat hiljem lõplikult pankrotti. Bank of England hakkas küll alaliselt paberrahasid väljastama 1695. aastast, algul siiski pangajuhtide käsitsi selle väärtust signeerides. Prantsusmaal juurutas paberraha šotlane John Law, kuid pidi samuti pankroti tõttu 1720. aastal riigist võlausaldajate eest põgenema.

Kuid sellest jamast hoolimata jäi ka paberraha siiski püsivalt kasutusele, kuigi peame rääkima ka terminist nimega hüperinflatsioon, mis vaevas paljusid riike juba 19. sajandist alates, eriti aga 20. sajandil. Paberrahal polnud enam tegelikku katet kullas ja 1929. aastal alanud majanduskriisi järel enamik riike ka lahkus kullaaluselt.

Ehk raha väärtus on järjest enam suhteline, mõõdetav valuutavarudes, Eesti kroon 1992. aastal lausa metsalangides. Maailmavaluutaks kujunes 20. sajandil USA dollar, kuid käis ka rikkaimal riigil üle jõu, seda (Bretton Woodsi) süsteemi ülal hoida. Raha kaotamist üldse kaalus esimest korda 1920. aasta nõukogude Venemaa, kuid näljahäda kasvades pidi ideest loobuma, Kambodžas üritati aga 1975-1979 rahata toime tulla, tulemuseks paraku veelgi suurem näljakatastroof.

Raha, mis oli pangas, ei ole ka alati kindlalt olemas olnud, ehk tekkis nähtus nimega katteta raha, hiljem juba virtuaalraha. Ja internetiajastul on alanud täielik virtuaalraha hullus.

Virtuaalraha defineeriti tegelikult alles 2012. aastal kui digitaalselt käibele lastud vääring, mis kasutusel vastastiku usalduse alusel teatud internetikogukondades. Kuulsaim selline virtuaalraha bitcoin lasti käiku juba jaanuaris 2009. Kuigi bitcoinil puudub igasugune kate, tuleb seda järjest suuremas koguses käibele, mõistagi tuues käiku ka kõik eelmiste rahavormide ajal kogetud haigused - väärtuse kahanemise, kübervargused, pluss veel juriidilise segaduse.

Kas küberraha tõesti on kindlam, kui paber- või metallraha? On selge, et alati on mõnel raha rohkem kui teisel, ehk ebavõrdsus ei kao ju ka virtuaalmaailma kuskile. Kuid enam ei pea raha teenimiseks tegelikku tööd tegema...