Oma sihtmärkide pihta, 500-naelaste pommidega – TULD!
Sadakond Talibani võitlejat alustasid rünnakut raskekuulipildujate, tankitõrjegranaadiheitjate ning miinipildujate toetusel. Orus liikunud ameeriklaste ja afgaanide segaüksus leidis end mahasurutuna ning igast suunast ümber piiratuna. Vastase positsioonid paiknesid mäel ning võimaldasid kontrollida kõiki lähenemissuundi ja tule all hoida ainsat ümbruskonnas kopterite maandumiseks sobivat platsi – abijõudu saada oli keeruline. Algas 13 tundi kestnud lahing, mille lõpptulemuse otsustas erinevate õhuründevahendite kasutamine.
Üksuse koosseisus olnud õhutulejuhid tellisid lahingu käigus 14 erinevalt lennuvahendilt kokku 18 õhurünnakut, kasutades vastase mõjutamiseks kõikvõimalikku relvastust alates pardakahuritest kuni 2000-naelaste (907 kg) täppispommideni.
Lahingu algfaasis, kui vastane varitsuse järgselt pealetungi alustas, olid õhutulejuhid sunnitud tuld tellima lähidistantsile (danger close) ning lennukipommid tabasid sihtmärke vaid mõnesaja meetri kaugusel omadest üksustest. Hävitajad F/A-18, F-15E, F-16 ning lahingukopterid AH-64 olid vaid mõned maaväelastele appi saadetud lennuvahenditest, mille tulejõudu ja sensorsüsteeme kasutades õnnestus olukorrast ilma kaotusteta välja tulla ning initsiatiiv taas liitlaste kätte võidelda.
Põgusalt lähiõhutoetusest
NATO terminite sõnastik defineerib lähiõhutoetust kui õhuväe lahingutegevust sõbralike jõudude lähedal paiknevate vaenulike sihtmärkide vastu, mis nõuab iga lennuülesande üksikasjalikku lõimimist sõbralike jõudude tule ja liikumisega.
Sõbralike jõudude lähedus ei viita siinkohal kindlale vahemaale oma üksuse ja vastase vahel, vaid määratleb ära üldise distantsi, mille puhul on vaja maapealset kontroll lennuvahendi tegevuse üle, et vältida omatulekaotuste tekkimist. Viimase asjaoluga seondub ka lõimumine sõbralike jõududega. Lisaks mõeldakse selle all manöövri, kaudtuletoetuse ja lennuvahendite tegevuse integreerimist sellisel moel, et nende kõikide koosmõju vastasele oleks maksimaalne ning samal ajal ei tekiks liigseid piiranguid üksteise tegevusele.
Edukaks lähiõhutoetuseks on vaja maaväe ja õhuväe tihedat koostööd igal tasandil ja nõnda ongi paljude riikide õhuvägedes, mõnel pool ka maaväes välja kujunenud terve hulk erialasid, mis seda toetavad. Lahinguväljal on õhutulejuht see ühenduslüli, kes seob omavahel kokku kahe väeliigi tegevuse, tagades ülalmainitud üksikasjaliku lõimumise. Vastavad spetsialistid on ka Eesti õhuväes olemas ning toetanud meie üksuseid nii Afganistanis missioonidel kui ka Eestis õppustel.
Kes on õhutulejuht?
NATO sõnastiku AAP-6 määratluse kohaselt on õhutulejuht kvalifitseeritud1 isik, kes eesliinipositsioonilt maa peal või õhus juhib lahingulennuvahendite tegevust maaväe toetuseks. Õhutulejuhid tegutsevad tavaliselt maaväe pataljonide, mõnikord ka väiksemate allüksuste juures ning lisaks ründavate lennuvahendite sihtmärkidele suunamisele on nende oluline ülesanne maaväe üksuste ülemaid nõustada kõigis õhusõjaga seotud küsimustes.
Inglise keeles on kaks vastet eestikeelsele õhutulejuhile. Enam USA-s kasutatav ja kohe ametlikult ka NATO-s kasutusele võetav termin on Joint Terminal Attack Controller (JTAC). Siin rõhutatakse õhutulejuhi rolli rünnaku sooritamisel (terminal attack) ning asjaolu, et vastava koolituse saanud isik suudab tellida kõikide väeliikide (joint) kaudtulerelvade tuld, sh laevastiku tuletoetust. Viimast saavad päriselt praktiseerida siiski vähesed. NATO kontekstis on siiani räägitud Forward Air Controller’itest (FAC), kuid töö sisu poolest erinevusi pole ja terminid on kasutusel sünonüümidena.
Õhutulejuht ei tegele ainult tuletoetusega, vaid koordineerib ka muud lennuvahenditega seotud tegevust, nt erinevat liiki õhutransporti, aeromeditsiinilist evakuatsiooni jmt. Tänapäeval on enamlevinud maa peal tegutsevad õhutulejuhid, kuid õhutuld on võimalik ka õhust tellida. Inglise keeles räägitakse sel juhul FAC(A)-dest (Forward Air Controller (Airborne)). Õhust tegutsevad (õhu)tulejuhid võivad lennata nii lennukitel kui ka kopteritel.2
Tavalisest õhutulejuhist eristab FAC(A)-d lendurikogemus, õhutulejuhtimise protseduuride osas on väljaõpe sarnane. Teatud olukordades on just lennuvahendi pardalt otstarbekam teiste lennuvahendite tuld suunata, kuid viimaste konfliktide praktika on kasutada FAC(A)-d maapealse õhutulejuhi käepikendusena. Koostegutsemise korral jagatakse rollid vastavalt taktikalisele olukorrale, aga tavaliselt jääb kontrolli õigus maapealse õhutulejuhi kätte, kuna tema saab vahetult suhelda manööverüksuse ülemaga, kes lahingutegevust juhib.
FAC(A) meeskonna suuruse määrab kasutatav lennuvahend. Kahekohalistes õhusõidukites täidab üks meeskonnaliikmetest piloodi ja teine õhutulejuhi ülesandeid. Viimane on tavaliselt samuti kvalifitseeritud piloot ja nii saab meeskonna siseselt vajadusel rolle vahetada. Ühekohalistes hävitajates teeb piloot kõike ise, see nõuab keskmisest kogenumaid/parema väljaõppega inimesi. Tänavu märtsis-aprillis toimunud Eesti–USA õhuväe ühisõppusel harjutati ka hävitajal F-16 piloot-õhutulejuhi tegevust kaitseväe keskpolügoonil.
USA õhuväes on amet, mille ülesanne pole esmalt õhutulejuhtimine, aga kus õhutulejuhtimise oskus kulub marjaks ära. Need on nn lahingukontrollijad (combat controller, CCT), kelle ülesanne pole juhtida lahingulennukite lähiõhutoetust maavägedele, vaid tegutseda lennujuhtidena vastase tagalas ning vajadusel siin ette valmistada maandumisplatse ja lennuvälju oma üksuste vastuvõtuks.
Lennuväljade rajamise, navigatsiooniseadmete paigaldamise, lennuliikluse juhtimise ja muude vajalike oskuste kõrval kuulub nende kvalifikatsiooni juurde ka õhutulejuhtimise oskus. Samuti peavad nad olema võimelised toetama erioperatsioone. Lahingukontrolli üksused kuuluvad USA õhuväe erioperatsioonide väejuhatuse (Air Force Special Operations Command) alluvusesse.
Taktikaline õhutoetuse üksus (TACP)
Õhutulejuhid kuuluvad NATO vägedes tavaliselt meeskonda, mis on tuntud TACP nime all. See lühend tuleb pikemast nimest Tactical Air Control Party.
NATO doktriini järgi3 on TACP peamine õhuväe koostööelement, mis tegutseb maaväe manööverüksuste juures pataljonist kuni korpuseni. Korpusest kuni brigaadi tasandini on TACP peamiselt nõustavas ja planeerivas rollis ning põhiraskus sellest langeb õhuväe läviohvitseri (Air Liaison Officer, ALO) õlule. Tema ülesanne on nõustada manööverüksuse ülemat õhuväe võimekustest ja piirangutest ning aidata vastavat üksust õhutoetuse planeerimisel, taotlemisel ja koordineerimisel. Paljudes NATO riikides on ALO mingisuguse õhuründevahendi piloodi taustaga ohvitser ja tal on seetõttu head teadmised erinevatest õhuoperatsioonidest.
Pataljoni tasandil ja allpool on TACP-i esmane ülesanne õhurünnakute läbiviimisel õhuründevahendeid kontrollida ja sellega tegelevad kvalifitseeritud õhutulejuhid vastavalt olukorrale kas eesliinil või lahingukeskuses. ALO-del võib, aga ei pruugi õhutulejuhi koolitust olla ja seetõttu koosnebki brigaadi TACP üldjuhul mõlema ameti esindajatest. Seejuures on brigaadi ALO (BALO)4 brigaadiülema peamine nõunik õhusõja küsimustes ning tegeleb tulevaste operatsioonide planeerimisega, õhutulejuhid aga toetavad eelkõige käimasolevat lahingutegevust. Kõrgemad staabid, mis paiknevad otsesest lahingutegevuse piirkonnast kaugemal, ei vaja õhutulejuhte ja seal koosneb TACP õhuväe läviohvitseridest koos abipersonaliga, et tagada pidev operatsioonide toetus.
Ilma sideta on lähiõhutoetust praktiliselt võimatu läbi viia ja nii on NATO-s iga TACP lahutamatu osa sidemehed, kes tagavad vajalike sidevõrkude olemasolu nii õhuväe erinevate (juhtimis)elementide ja lennuvahendite kui ka maapealsete üksuste vahel.
Eesti kaitseväes on kogu kaitseväe peale üks õhutulejuhtidest koosnev taktikaline õhutoetuse üksus, mis tegeleb õhutulejuhtide väljaõppe ja kvalifikatsiooni hoidmisega ning toetab kaitseväge oma erialaste funktsioonidega nii kodus kui ka välismissioonidel. Süsteemne lähenemine õhuväe läviohvitseride rollile ja olemusele vajab aga alles lahti mõtestamist ja juurutamist.
Veidi ajalugu
Juba Esimese maailmasõja ajal tehti katseid juhtida lennukite lähituletoetust maapinnal paiknevate vaatlejate poolt. Andmaks vajalikku teavet lendureile kasutati mitmesuguseid maapinnale laotatud kujundeid, valgusrakette ja suitsu. Väidetavalt võtsid õhutulejuhtide jaoks määravaks saanud õhk-maa raadioside esmakordselt kasutusele Austria-Ungari lendurid.
Õhutulejuhi institutsioon tekkis siiski alles Teises maailmasõjas. 1941. aastal Põhja-Aafrika kampaania käigus rakendasid britid brigaadi tasandil meeskondi, mida võib pidada TACP eelkäijateks. Eriliseks institutsiooniks muutus tulejuhi amet aga veidi hiljem, Itaalia kampaania käigus.
Ründelennukite rünnakuid planeeriti ette, kuid tihti sihtmärkideni jõudes oli olukord maa peal muutunud ning seetõttu vajasid piloodid uut teavet uute sihtmärkide kohta. Lendurite informeerimiseks rajasid britid raadiosidevahenditega varustatud nn Rover-üksused, mis tegutsesid eesliini lähedal ja mille koosseisus olid nii õhuväe kui ka maaväe kontaktohvitserid.
Need üksused olid mobiilsed ning vajadusel liigutati neid ühe brigaadi juurest teise juurde. Ameeriklased leidsid selle eeskujuvääriva olevat ning rajasid samuti tulejuhtide üksuseid. Samasse ajajärku kuulub ka õhutulejuhtide tegevuse algus lennukitel. Nende kutsungi „Horsefly“ (parm) järgi on nad tuntud horsefly-õhutulejuhtidena.
Teise maailmasõja edasises sõjategevuses nii Euroopa kontinendil kui ka Vaikse ookeani piirkonnas kasutasid liitlased laialdaselt õhutulejuhte. Sõjaajaloolased arvavad, et Vaiksel ookeanil õhutulejuhi institutsiooni loomisel ei lähtutud Itaalia sõjakäigu eeskujust, vaid toimiti omaenda praktilistel vajadustel.
Pärast suurt sõda vajus õhutulejuhi amet peaaegu et unustusehõlma. Uuesti tuli see amet päevakorrale Korea sõjaga seoses. USA õhutulejuhtide meeskonnad olid esimesed ÜRO üksused, mis Lõuna-Korea armeele appi jõudsid. Need olid Jeepidega varustatud väikesed meeskonnad, mille eesotsas oli piloodist õhutulejuht. Peagi selgus, et nende meeskondade liikumisvõimalused on Koreas mägise maastiku ja viletsa teedevõrgu tõttu üsna piiratud. Et saada adekvaatset ülevaadet lahinguväljal toimuvast, tuli taas kasutusele võtta lendavad õhutulejuhid.
Peamiseks lennuvahendiks kujunes õppelennuks T-6.5 Kutsungi tõttu said nad tuntuks moskiitodena. Tulejuhid lennukitel ja maapeal tegutsesid tihedas koostöös. Kuna kogu oluline teave lahinguväljal toimuvast tuli suures osas lennuvahenditelt, siis maapealsed meeskonnad ei asunud eesliinil, vaid peamiselt rügementide ja diviiside staapide juures.
Vietnami sõjas etendasid olulist rolli džunglimaastiku tõttu jällegi lennuvahenditel lendavad tulejuhid. Õhutulejuhtide töö tegi seal keerukamaks asjaolu, et tolles sõjas polnud rindejoont ning lahingutegevus toimus suures osas tsiviilisikutega asustatud aladel. Tol ajal ei seadnud see asjaolu siiski erilisi piiranguid relvastuse valikule ning lähiõhutoetuseks kasutati ohtralt napalmi ja muid suure purustusjõuga relvi.
Õhutulejuhtide oluline lennuvahend oli kerge ründelennuk OV-10. Kasutati aga ka kiireid reaktiivlennukeid nagu F-100 ja F-4. Kui siiani olid õhutulejuhid peamiselt ohvitseridest lahingupiloodid, siis Kagu-Aasia lahingutes hakkasid õhutuld juhtima juba ka allohvitserid.
Viimaste aastakümnete sõdades on jälle märgatavaks muutunud maapealsete õhutulejuhtide roll. Nii Pärsia lahe sõjad kui ka sõjategevus Afganistanis on toimunud keskkonnas, kus vastane sulandus tsiviilelanikkonna hulka ja seetõttu oli teda tihti õhust võimatu tuvastada. Samuti muutus eriti oluliseks õhurünnakutest tulenevate kaaskahjude piiramine ja tsiviilisikute hukkumise vältimine. Sellest ka pealkirjas mainitud 500-naelased (227 kg) pommid, mille kasutamine täppisrelvasüsteemidena võimaldab vastast mõjutada ilma liigset kahju tekitamata.
Viimastel aastakümnetel on õhutulejuhid hakanud olulist rolli etendama ka erioperatsioonide üksuste tegevuses. Viimased võtavad üha rohkem ette operatsioone, kus võib vaja minna lähiõhutoetust ning selleks on vaja kasutada õhutulejuhte. Ebakonventsionaalse sõjategevuse käigus Iraagis ja Afganistanis on välja kujunenud eriline eriüksuste õhutulejuhi amet, tänu neile on eriüksuste tegevus tihedalt integreeritud õhuväe lahingutegevusega.6
Õhutulejuhi ülesanded ja tegevus
Üldjoontes võib ülesanded jagada kaheks – manööverüksuse ülema nõustamine ja sihtmärkide hävitamine õhuvahenditega. Nendega seondub hulk kaasnevaid tegevusi. Õhutulejuhi töö on segu lennujuhi ametist ning tulejuhi tegevusest. Mõlema ülesande täitmise eeldus on põhjalik olukorrateadlikkus õhus ja maa peal toimuvast. Alati peab silmas pidama oma jõudude ja tsiviilisikute kahjustamise vältimist ning lennuvahendi ohutuse tagamist. Et õhutulejuhid elavad ja võitlevad koos maaväe üksustega, mida nad toetavad, siis näiteks ameeriklased räägivad mitteametlikult neist kui õhujalaväelastest.
Lähiõhutoetus võib olla kas planeeritud või planeerimata, kui lahinguolukord nõuab kiiret õhuväepoolset abi. Mõlemal juhul on õhutulejuht see, kes maaväe üksuse ülema kavatsuse ja lahinguidee alusel koostab õhutoetuse tellimused ning edastab need vastavaid kanaleid pidi ülespoole. Taotluses peaks kajastuma vähemalt üldine piirkond, kuhu õhutoetust vajatakse, info sihtmärkidest ning aeg, millal toetust vajatakse.7
Igal juhtimistasandil taotlused prioritiseeritakse ning lõpuks selgub, kui paljusid taotlusi õhuvägi reaalselt toetada suudab. Kui lähiõhutoetuse taotlus on saanud positiivse vastuse, siis jõuab info mööda samu kanaleid taas õhutulejuhini, kes teavitab manööverüksuse ülemat, milliseid vahendeid mis relvastusega on toetuseks oodata.
Kui operatsiooni käigus õhusõiduk läheneb varem kokkulepitud kontaktpunktile, võtab piloot õhutulejuhiga raadioühenduse.
Sellest hetkest alates on õhutulejuht pidevas raadiokontaktis lenduriga. NATO-s on paika pandud standardprotseduurid, mida kõik osapooled kasutavad. Kogu suhtlus õhutulejuhi ja lenduri vahel käib selgete ja lühikeste traditsiooniliste sõnade ja fraaside abil, kuid erinevalt näiteks suurtükiväe kõneprotseduuridest on rohkem võimalust vabas formaadis dialoogiks. On olemas eriline sõnavara, mille kasutamine on kohustuslik nii õhutulejuhile kui ka lendurile.
Töökeel on rahvusvahelise lennunduskeelena inglise keel. Esimese asjana tuleb lennuvahend autentida või tuvastada, st õhutulejuht peab veenduma, et tegu on õige lennuvahendiga ning lendur peab veenduma, et tegu on õige õhutulejuhiga. Edasi annab piloot infot oma lennuvahendi kohta – asukoht, relvastus, toetuseks ette nähtud ajavahemik jne. Õhutulejuht aga informeerib pilooti olukorrast õhuruumis ning annab olukorra ülevaate maa peal toimuvast.
Õhurünnakute läbiviimisel tuleb tagada maa peal paiknevate oma üksuste ja lahingupiirkonnas olevate tsiviilisikute turvalisus ning lennuvahendite lennuohutus. Lendurid tuleb varustada teabega maapinnal paiknevate oma jõudude ning tsiviilisikute kohta. Samuti tuleb piloote teavitada nii oma kui ka vastase õhutõrje- ja kaudtulevahenditest.
Oluline ohutegur õhuründevahenditele on kõikvõimalikud muud õhusõidukid operatsiooniga seotud õhuruumis. Lisaks võtavad suure osa õhuruumist ära ka kaudtulerelvade tuleülesanded, mille puhul mürsud/miinid läbivad samu õhukihte, kus meie õhusõidukidki liiklevad.
Õhutulejuhi ülesanne on kõikide lennuvahendite omavaheline lahushoidmine ruumilises ja ajalises mõttes ning koostöös kaudtule- ja õhutõrjeohvitseridega ning tulejuhtidega koordineerida õhuruumi kasutust. Erialases keelepruugis räägitakse siin dekonfliktimisest (deconfliction) ehk hajutamisest. Seega peab õhutulejuht (aga ka ülejäänud lähiõhutoetusega tegelevad inimesed) saama aru maa peal toimuvast ning lisaks mõtlema kolmandas mõõtmes.
Rünnakus kasutatava lahingumoona kohta tehakse otsus vastavalt taktikalisele olukorrale kolmikus õhutulejuht, piloot, manööverüksuse ülem. Erialaspetsialistidena soovitavad esimesed sobivaimat varianti ning lõpliku otsuse teeb lahingutegevust juhtiv isik. Kasutada olev arsenal on hiiglaslik, sest erinevatel NATO riikidel on väga mitmesuguseid õhuründevahendeid, millest igaühele saab kinnitada erineva iseloomu ja suurusega lahingumoona paljudes kombinatsioonides.
Enne rünnakut koostab ja edastab õhutulejuht lendurile õhutuletellimuse (Close Air Support 9-line), milles on nimele vastavalt üheksa rida erineva infoga nii sihtmärgi kui ka muude rünnaku läbiviimiseks oluliste aspektide kohta. Näiteks paneb ta paika rünnaku lähtepunkti (initial point, IP)8, rünnaku suuna jm parameetrid.
Väga tähtis on sihtmärgi asukoha määramine ning lendurile edastamine. Sihtmärkide info võib tulla õhutulejuhilt endalt, erinevatelt lennuvahenditelt või maa peal paiknevatest üksustest.9 Sealjuures ei piisa ainult koordinaatidest. Õhutulejuhi ülesanne on ka ette kujutada, kuidas lendur ülalt sihtmärki näeb ja piloot n-ö sihtmärgile rääkida (target talk-on).
See protseduur võib olla lahinguväljal toimuva tõttu väga keeruline, sest oma üksused ja vastane on pidevas liikumises, alal võib olla mitu sarnast objekti, sihtmärgid on õhuvaatluse eest varjatud jmt. Sellisel puhul on abiks mitmesugused tipptehnoloogilised vahendid ja sihtmärgi markeerimise meetodid.
Võimalusel kasutatakse näiteks erinevaid pürotehnilisi vahendeid, suitsu, trasseerivat laskemoona, tänapäeval ka lasersüsteeme või elektro-optilisi seadmeid jmt.
Kui piloot on olulise teabe vastuvõtmist kordamisega kinnitanud, annab õhutulejuht lennuvahendile loa ründamiseks (clearance)10 ja just võimalus maa pealt kontrollida lähiõhutoetuse kontekstis pilootide tegevust, muudab õhutulejuhi ameti eriliseks ning on põhjus, miks nende puhul järgitakse rangeid kvalifikatsiooninõudeid.11
Lõpuks kuulub õhutulejuhi ülesannete hulka ka rünnakul vastasele tekitatud kahju hindamine. Tema nõuandel toimub vajadusel kordusrünnak või peetakse esimest rünnakut piisavaks.
Kuhu edasi?
Õhutulejuhtide tegevust on viimastel aastakümnetel oluliselt muutnud tehnika areng. Eriti tuleks siin välja tuua kaks tegurit. Tänapäeva lähiõhutoetus on mõeldamatu ilma täpsuslahingumoonata (precision-guided munitions), st lahingumoonata, mida nt laseri või GPS-i abil juhitakse väga täpselt sihtmärgile.
See võimaldab õhust vastasele kahju tekitada filigraanse täpsusega. Teine tegur on (õhu)luure- ja seire-alase tehnoloogia hüppeline areng, mis on oluliselt muutnud õhk-maa meeskonna tegevust. Tänu satelliitidele, mehitamata õhusõidukitele ning mitmesugustele maal ja õhus kasutatavatele sensoritele on nüüd tunduvalt parem ülevaade sellest, mis lahinguväljal toimub.
Üha võimsamad arvutid, lasertehnoloogia areng, millega kaasneb seadmete võimekuse kasv ning mõõtmete/kaalu vähenemine, satelliitside jm kõrgtehnoloogilised sidelahendused, erinevate optroonikavahendite kasutuselevõtt, ROVER12-süsteemid on pidevalt suurendanud õhutulejuhtidele esitatavaid nõudeid.
Kasvav infohulk, suurenevad lennukiirused, vähenevad reaktsiooniajad, suurenev täpsus ja relvade kasvav võimsus nõuavad kvalifitseeritumaid ja kogenumaid õhutulejuhte. Järjest enam katsetatakse lähiõhutoetuse läbiviimisel mitmesuguseid digitaalseid lahendusi (Digitally Aided Close Air Support).
Õhutulejuhtide rolli teeb asendamatuks, vähemalt veel lähitulevikus, asjaolu, et nad on mehed, tänapäeval ka naised, kes kuuluvad kahte eri maailma, tasapinnalisse ja ruumilisesse. Tehnika areng ei suuda ilmselt lähiajal eemaldada nende kahe maailma üsna olulisi erinevusi ning seega säilib vajadus õhutulejuhtide kui taeva ja maa ühenduslülide järele ka edaspidi.
Artikli valmimisele on väga palju kaasa aidanud Eesti õhuväe taktikalise õhutoetuse üksus. Selle eest suurim tänu.
Joonealused märkused:
- 1 NATO-s on kehtestatud üsna ranged kvalifikatsiooninõuded, millele õhutulejuht peab vastama ja nende säilitamiseks peab õhutulejuht igal aastal sooritama teatud arvu õhutulejuhtimise ülesandeid ehk kontrolle.
- 2 USA õhuväes kasutatakse lennukeid A-10 ja F-16 õhutulejuhtimiseks, USA merejalaväes lennukeid F-18A/C/D ning AV-8B, USA merevägi kasutab F-18F-i. Helikopteritest kasutab merejalavägi AH-1W/Z ja UH-1N/Y.
- 3 AJP-3.3.2 Allied Joint Doctrine for Close Air Support and Air Interdiction
- 4 Diviisi ALO tuntakse lühendi all DALO.
- 5 Õppelennuki T-6 esimene lend toimus 1935. aastal. Ta leiab tänapäevalgi mõnesugust kasutamist, näiteks õhuakrobaatikas.
- 6 Ka Eesti kaitseväe erioperatsioonide üksused on tegutsenud koos Eesti õhuväe õhutulejuhtidega. Vt Arvo Jõesalu, Loomingulised eriüksuslased särki ei rebi ja peaga telliseid ei purusta, Sõdur nr 6 (75), 2013, lk 21.
- 7 NATO-s kasutatakse lähiõhutoetuse tellimiseks Joint Tactical Air Strike Request’i ehk JTAR-formaati.
- 8 Tavaliselt valitakse rünnaku lähtepunkt 5–15 meremiili kaugusel sihtmärgist. Lennunduse eripärade tõttu kasutatakse mõõtühikutena just neid, lisaks antakse suunad kraadides ja kõrgused jalgades üle merepinna.
- 9 Mujal maailmas mängivad siin olulist rolli vastava õppe saanud tulejuhid (nn Joint Fires Observer, JFO), kes tänu lähiõhutoetuse alasele täiendõppele saavad õhutulejuhti sihtmärgistamise osas aidata. Seejuures on piloodile tulekäsu andmiseks ikkagi vaja kvalifitseeritud õhutulejuhti.
- 10 Erinevalt pealkirjas toodust, on käibel fraas „Cleared hot!“ ja kasutatav laskemoon on juba eelnevalt kokku lepitud ning tulekäsus seda eraldi täpsustada pole vaja.
- 11 Näiteks on täiesti normaalne, et majorist või kolonelleitnandist piloot täidab allohvitserist õhutulejuhi korraldusi.
- 12 Remotely Operated Video Enhanced Receiver’i seadmed võimaldavad piloodil lennuvahendi sensorite pilti saata maa peal paiknevale õhutulejuhile.
