Sõduri ülevaade: Venemaa uue põlvkonna põhitank T-14 Armata

Anname lühikese ülevaade Venemaa Föderatsiooni uue põhitanki T-14 Armata loomise eelloost, taktikalis-tehnilistest omadustest ja tulevikuperspektiividest.

Ilmub ajakirjas Sõdur 3/2015

Moskvas 9. mail toimunud võiduparaadil näitasid Venemaa Föderatsiooni relvajõud kogu maailmale kauaoodatud uutel soomustehnikaplatvormidel Armata, Kurganets-25 ja Bumerang põhinevat lahingutehnikat. Suurimat tähelepanu köitis Armata platvormi¹ uus põhitank T-14, millest oodati-loodeti midagi revolutsioonilist. Mitme Vene ja välimaise eksperdi arvamuse kohaselt siiski supertanki ei sündinud, kuigi tankil on väidetavalt mitu innovatiivset taktikalis-tehnilist omadust, mida Lääne analoogsetel tankidel (M1A2 Abrams või Leopard-2) ei olevat. Samas nõustuvad enamik eksperte, et T-14 disainifilosoofia viitab nihkele Nõukogude-aegselt manööverdusvõimekuselt ja madalalt masina profiililt tanki kaitstavusele ja meeskonna ellujäämisele. See tähendab tegelikult küll pigem Lääne viimase 30 aasta tankiehituse filosoofia ülevõtmist, mitte millegi uue leiutamist.

Armata loomislugu

Mitu analüütikut (näiteks strateegiate ja tehnoloogiate analüüsi keskuse analüütik Ruslan Puhhov) seavad kahtluse alla Venemaa vajaduse uue tanki järele. Lähivälismaal (sh Ukrainas) musklite näitamiseks sobivat vanemad tankid (näiteks T-90) küll². Samas USA ajakirja The National Interest analüütikute arvates on Venemaa Föderatsiooni loodava üha professionaalsema armee jaoks vaja just uut tanki, mis sobiks kasutamiseks uutes hübriidsõja tingimustes, kuna omaaegne Tšetšeenia sõdade ja viimase aja Donbassi kogemus näitas Vene tankide vajakajäämisi väikese intensiivsusega sõdades³. Vene sõjandusajakirjaniku Pavel Felgenhaueri sõnul näitas Donbassi kogemus, kuidas tankide T-64 või T-72 puhul otsetabamuse korral tornis olev laskemoon detoneerus ja enamikel juhtudel tappis kogu ekipaaži⁴.

Kuigi T-72 ja T-80 tootmine lõpetati, ei muutnud ka T-90 selles osas peale konstruktsiooni kallinemise midagi. T-90 ja T-72B3, kuigi varustatud reaktiivsoomusega, jäävad Felgenhaueri arvates muude näitajate poolest ajateenistusel põhineva armee ja masstankilahingute aegadesse. Ajakirja The National Interest arvates on Armata platvormil tanki loojad saanud kõige rohkem inspiratsiooni Iisraeli tankist Merkava, mis on osutunud väga edukaks asümmeetriliste ohtude korral. Tankil on kõrge profiil ja komposiitsoomus – prioriteerides meeskonna ellujäämist –, samuti raketitõrjevõimekus. Sarnase taktikalis-tehnilise ülesande said väidetavalt ka Armata loojad.

Uut perspektiivset tanki hakati Venemaal välja töötama juba 1990. aastatel tankide T-95 (objekt 195) ja Tšornõi Orjol (objekt 640) projektide alusel. Aastatel 2010-2011 need projektid lõpetati ning algasid hoopis reaalsed tööd uue tanki (koodnimega Armata) loomiseks. 2012. a märtsis kiitis Vene kaitseministeerium Armata platvormi heaks ja juba 2013. a septembris näidati esimesi Armata-tanki prototüüpe näitusel Nižni Tagilis varjatult väikesele ringile inimestele. Tanki tootjatehase Uralvagonzavodi konstruktoritele anti ülesanne: 2015. aastaks peab uus tank olema tootmisliinil. Tanki tüübitähiseks sai T-14 (objekt 148). Väidetavalt valmiski esimene partii tanke (12 tk) juba veebruarikuus. Lähiaastatel kavatsetakse katsetada umbes 100 tanki, sealhulgas arktilistes ja kuumades tingimustes. Tanki riiklikud katsetused on planeeritud aastasse 2016 ning juba 2018. aastal peaks algama seeriatootmine. Selle tulemusena peaks aastaks 2020 valmima kokku umbes 2300 Armata tanki.

Taktikalis-tehnilised andmed

Ka pärast T-14 esitlust laiemale publikule on endiselt liikvel palju vastuolulisi hinnanguid tanki tehniliste ja taktikaliste omaduste kohta. Eriti käib see kõikvõimalike optiliste ja elektrooniliste seadmete kohta, mis väidetavalt mängivad T-14 puhul võtmerolli. Tanki tootja Uralvagonzavodi kodulehelt ei leia T-14 kohta midagi muud sisulist peale konstanteeringu, et tegu on maailma ainukese 3. põlvkonna tankiga, millele ekspertide arvates „analooge ei ole“. Erinevate ja vastukäivate avalike allikate info tulemusena on T-14 taktikalis-tehnilised omadused siiski kokku võetud järgmises tabelis (võrdluseks on välja toodud eelmise Vene armee põhitanki T-90 tehnilised näitajad)⁵:

	T-14	T-90 (MS)
Pikkus koos pearelvaga	10,8 m	9,5 m
Korpuse pikkus	8,8 m	6,8 m
Laius	3,5 m	3,7 m
Kõrgus	3,3 m	2,2 m
Pearelv	125 mm kahur (2A82-1M)	125 mm kahur (2A46M-5)
Lisarelvastus	7,62 mm kuulipilduja	7,62 mm kuulipilduja;
		12,7 mm raskekuulipilduja
Kahuri laskemoon	45 lasku	40 lasku
Automaatlaaduri mahutavus	32 lasku	22 lasku
Laskmiskiirus	10–12 lasku minutis	8 lasku minutis
Sihtmärgi avastamiskaugus	üle 5000 m	5000 m
Sihtmärgi tabamiskaugus	7000–8000 m	Kuni 12 000 m
Mootor	1500 hj diiselmootor	1130 hj diiselmootor
Maksimaalne mass	48 t	48 t
Maksimaalne kiirus	80–90 km/h	60 km/h
Käiguvaru	üle 500 km	550 km
Soomuse paksus	üle 900 mm	800–1600 mm
Ekipaaž	3 (mehaanik-autojuht, sihtur, komandör)	3 (mehaanik-autojuht, sihtur, komandör)
Laskmine liikumise pealt	jah	jah
Komandöri panoraamsihik	jah	jah
Täisvaatekaamera	jah	jah
Soojuskaamera	jah	jah
Aktiivkaitsesüsteem	Afganit	Štora-1
Reaktiivsoomus	jah (Malahit)	jah (Relikt)
Automaatne tulejuhtimis- ja sihtimissüsteem	jah	jah
Lahinguvälja info- ja juhtimissüsteem	jah	jah
Aktiivne miinikaitse (esiosas)	jah	jah

Tabel 1. Põhitankide T-14 ja T-90MS tehniliste andmete võrdlus.

Kere ja veermik

T-14 kere võib jagada kolmeks sektsiooniks. Kolm meeskonnaliiget asuvad tanki esiosas eraldi soomustatud kapslis: juht istub (tagantpoolt vaadates) vasakul, sihtur keskel ja tankikomandör paremal. Tankikere keskel on mehitamata kaugjuhitav tankitorn koos relvastusega ja automaatlaaduriga ning tanki tagaosas asub mootor. Sellist tanki ülesehitust võiks pidada esmapilgul Armata ainukeseks unikaalseks lahenduseks ja võib-olla ka üheks eeliseks analoogsete Lääne põhitankide M1A2 Abrams ja Leopard-2 ees. Lääne tankidel on tavaliselt neli meeskonnaliiget, kellest kolm (laskur, komandör ja laadija) asuvad tornis ning üks (juht) korpuse esiosas, ning automaatlaadur puudub sootuks.

T-14 kaalub umbes 50 tonni, kuid Armata platvormi veermik toetab umbes 65-tonnist raskust, mis lubab tulevikus tanki veelgi täiustada⁶. Veermikul on aktiivvedrustus ja see koosneb seitsmest tugirattast (T-90-l on vaid kuus tugiratast). Kui kaalu mõttes on T-14 võrreldav eelmise Vene põhitanki – T-90-ga, siis masina pikkuseks on mõned blogijad hinnanud 10,8 m koos pearelvaga, mis teeb selle ühtlasi pikemaks ka Lääne analoogidest. Samas on laius jäänud võrreldes T-90-ga sisuliselt samaks.

Sõjandusajakirjanik Pavel Felgenhaueri sõnul tuleneb Vene tankide gabariidi- ja kaalupiirang (maksimum 50 tonni) juba Nõukogude ajal paika pandud raudteevägede nõuetest. Kuna tanki laius on jäänud samaks, aga soomus paksenenud, on tank seestpoolt ilmselt nii kitsas, et tankimeeskonna liikmed peavad istuma tankis õlg õla kõrval.

Tank on varustatud Tšeljabinski traktoritehases toodetava 1500 hj diiselmootoriga. Normaalrežiimil töötab mootor vaid võimsusega 1200 hj. Tanki maksimaalne liikumiskiirus on väidetavalt 80–90 km/h, maksimaalse käiguvaruga 500 km.

Allikates rõhutatakse ka Armata platvormi boonusena moodulprintsiipi, mille puhul samale veermikule saab ehitada põhitanki, jalaväe lahingumasina või suisa suurtüki. Samamoodi on modulaarne ka relvastus ehk relvastust on lihtne tõsta ühelt masinalt teisele. Näiteks algselt väidetavalt T-14 relvastuses olema pidanud 30 mm automaatkahur on hoopis pearelv Armata platvormil jalaväe lahingumasinale T-15. Samamoodi ühilduvad platvormisiseselt info- ja juhtimissüsteemid.

Relvastus

Tanki torn on varustatud uue põlvkonna 125 mm sileraudse kahuriga 2A82-1M koos automaatlaaduriga (32 lasku laaduris, 45 lasku kokku). Lisaks kumulatiiv-, fugass- ja alakaliibrilisele laskemoonale võib kahur lasta ka uusi laserjuhtimisega rakette 7-8 km kaugusele (milliseid täpsemalt, ei ole teada). 2A82-1M kahur on mõneti erinev T-90-st ja T-72-st. Näiteks puudub suitsugaaside eraldaja (kuna meeskonda tornis ei ole). Torni katusel on 7,62 mm kuulipilduja, mis on integreeritud töötama koos komandöri panoraamsihikuga. Algselt käis meediast läbi, et lisaks 125 mm pearelvale on T-14-l ka 30 mm automaatkahur ja 12,7 mm kuulipilduja või kombinatsioon 57 mm granaadiheitjast ja 12,7 mm kuulipildujast. Tegelikult selgus 04.05.2015 Vene kaitseministeeriumi kodulehel avaldatud fotodest, et lisaks 125 mm pearelvale on tankil vaid üks lisarelv – distantsjuhtimisega 7,62 mm kuulipilduja.

Kuigi võiduparaadil demonstreeriti Armata-tankidel 125 mm kahureid, siis Vene kaitsetööstust kureeriva asepeaministri Dmitri Rogozini sõnul on plaanis asendada need 152 mm kahuritega, mille mürsk läbiks meetripaksuse soomusekihi. See seletab ka, miks T-14 torn on ebatavaliselt kõrge profiiliga (ilmselt peab tulevikus ära mahutama 152 mm kahuri). Ajakirja Arsenal Otetšestvo peatoimetaja Viktor Murahhovski sõnul on 152 mm kahurit edukalt katsetatud tanki T-95 peal, samuti koos uue põlvkonna laskemoonaga⁷. Vene ajalehe Rossiiskaja Gazeta andmetel töötatakse 152 mm kahurile uue põlvkonna fugass- ja alakaliibrilisi mürske välja Venemaa riikliku aatomienergia korporatsiooni Rosatom spetsialistide abiga. Ajaleht oletab, et kuna nüüdisaegsete tankide reaktiivsoomus on piisavalt efektiivne, siis vajadus perspektiivse kumulatiivse laskemoona järele on üldse kadumas⁸.

Sensorid ning info- ja juhtimissüsteemid

Tankil on automatiseeritud vaatlus-, sihtimis- ja infovahetussüsteemid. T-14 on ettenähtud võrgukeskseks sõjapidamiseks – vahetama operatiivseid luureandmeid teiste tankidega ja kõrgemate staapidega, saama infot olukorra ja sihtmärkide kohta droonidelt, luuregruppidelt ja maapealsetelt vaatlejatelt. Uus side-, navigatsiooni- ja juhtimisaparatuur võimaldab ekipaažil näha kogu operatiiv-taktikalist situatsiooni reaalajas. Ka tulejuhtimine ja laskemoona valik käib automatiseeritult. Et meeskond saaks lahinguväljast täieliku ülevaate, on korpus ja torn üleküllastatud kõikvõimalike videokaamerate, radarite ja andurite-sensoritega. Näiteks tornile paigaldatud 360-kraadine panoraamsihik annab tankikomandörile ja sihturile hea ümbruse ülevaate, ilma et torni liikumine segaks. Lisaks on tanki külgedele lisatud mitu videokaamerat.

Mõnedel andmetel on tankil ka AESA radar (nagu Venemaa Föderatsiooni uuel 5. põlvkonna hävituslennukil T-50), mis suudab üheaegselt kontrollida 40 maapealset ja 25 õhusihtmärki 100 km raadiuses. Mitu eksperti aga sellise kõrgtehnoloogilise seadme T-14-le paigutamisse ei usu, kuna see teeks tanki veelgi kallimaks.

Kaitse

Tanki esiosa on kaitstud täiendava aktiiv- ja passiivsoomusega ja tagaosale on lisatud võresoomus RPG-rünnakute vastu (sarnaselt T-90MS-iga). Tanki esiosas on näha ka miinitõrje andureid. Ukraina militaarekspert Andrei Tarassenko arvates näitab esiotsa soomusele liiga suure tähelepanu pööramine, et masin on mõeldud just III maailmasõja masstankilahinguteks⁹. Väidetavalt peab soomus lisaks ekipaaži kaitsele vastu pidama ka tuumarelva plahvatusel tekkivale lööklainele. Pavel Felgenhaueri sõnul on aga jutud, et T-14 esiosa soomus on läbimatu, bravuuritsemine, kuna Vene relvajõudude arsenalis lihtsalt polegi nii võimsat soomustläbistavat alakaliibrilist laskemoona, millega seda usaldusväärselt katsetada. Sarnaselt Lääne analoogidele on Armata varustatud raskete komposiit- ja reaktiivsoomuse kihtidega. Külgedel on reaktiivsoomuse blokid (nagu T-72-l olid mõeldud linnalahinguks), mis on kergesti eemaldatavad raudteeveoks. Boonusena aga olevat Armata soomus kohandatud ka arktilisteks tingimusteks. Lisaks on tankil spetsiaalne kattekiht, mis vähendab masina märgatavust soojus- ja radarkiirguse vaatlusspektrites.

Lisaks pardasoomusele on Armata varustatud ka aktiivkaitsesüsteemiga (APS) Afganit, mis suutvat efektiivsemalt kui varasemad süsteemid (Drozd-2 või Arena) avastada ja hävitada tanki suunas lendavaid kumulatiivseid mürske, juhitavaid tankitõrjerakette, noolmürske, tandemlaskemoona jne. Näiteks pärast TT-raketi avastamist tulistavad torni mõlemal küljel asuvad lasketorud (kokku 10 tk) välja granaate, mis plahvatades hävitavad raketi tankist mõne meetri kaugusel. Perspektiivis peaks süsteem olema suuteline tõrjuma kuni 3000 m/s lendavaid alakaliibrilisi projektiile. Lisaks on torni katusel neli konteinerit suitsu-, aeorosool- ja peegelaganagranaatidega. Nende granaatide ülesanne on segada vastase sihtimisvahendite tööd tugeva elektromagnetimpulsi abil või tekitades tanki kohale multispektraalse suitsukatte, mis blokeerib infrapuna-, nähtava valguse ja millimeeterlaine kiirguse (sarnaselt T-90-l kasutatava aktiivkaitsesüsteemiga Štora-1).

Tulevikuperspektiivid

Kuigi suur osa nii Vene kui ka Lääne eksperte peab mainitud tanke praegu olemasolevatest parimaks, arvab Vene militaaraajakirjanik Aleksandr Golts aga, et T-14 puhul on tegu „uskumatu läbikukkumisega tankiehituses“. Samas on Vene kaitseministeeriumi ühiskondliku nõukogu liige Igor Korottšenko arvates tegu aga „nüüdisaegse tankiehituse šedöövriga“.

Teise Vene sõjandusajakirjaniku Pavel Felgenhaueri arvates ei ole T-14 puhul märgata midagi uut: kahur on sisuliselt vana, laskemoon samuti (sellega nüüdisaegset sõda ei pea), samaks jäi juba ammu probleemne automaatlaadur. Uuele tankile kleebiti lihtsalt külge mõned moodsad vidinad (kallid sensorid, radarid jne).

Armata kuvandile ei tulnud kasuks ka vahejuhtum 7. mail võiduparaadi peaproovil Moskvas Punasel väljakul, kui üks tank jäi ühtäkki seisma. Luhtus ka katse tanki väljakult ära pukseerida. Umbes 15 minuti pärast suutis tank siiski ise omal jõul edasi liikuda (pärast seda, kui ajateenijast juht asendati väidetavalt spetsialistiga Uralvagonzavodist). Kuigi kogu maailm järeldas, et tegu on uue tanki tehniliste probleemidega, leiab enamik Vene analüütikuid ja ka kaitsetööstuse ametnikke, et tanki seiskumise põhjustas lihtsalt ajateenijast mehaaniku-autojuhi oskamatus. Sama väljendas hiljuti ka Vene asepeaminister Rogozin: „vajutati vale nuppu“. Samas ilmus teateid tehnilistest probleemidest tankidega ka aprillis Alabino polügoonil toimunud paraaditreeningute ajal. Väidetavalt ilmnesid tankil juba siis probleemid andurites ja jõuülekandesüsteemis.

Mitu Armata-kriitikut arvavad, et tanki suur hind, väidetavalt lausa 400 miljonit rubla (7-8 miljonit dollarit), võib saada takistuseks selle masstootmisele praeguses majandussituatsioonis ja Lääne sanktsioonide tingimustes. Spetsialistide hinnangul on jutt 2300 Armata-tanki tootmisest 2020. aastaks liialdatud üldistus ja tõenäoliselt plaanitakse Venemaa Föderatsiooni relvastusse anda 2300 moderniseeritud tanki, millest vaid osa moodustavad Armatad.

Mitu Vene ja Lääne analüütikut leiavad, et praegu võiduparaadil Armata näitamine oli ühest küljest propagandistlik trikk oma rahvale (et vaatamata kõigele on Vene relvastus endiselt võrreldav Lääne omaga või sellest isegi parem, kuigi selle ostmiseks relvajõududele tuleb olla valmis ohverdusteks). Teisest küljest aga oli see signaal väljaspoole võimalikele relvaostjatele (et Venemaa Föderatsiooni sõjatööstuskompleks on endiselt valmis tootma konkurentsivõimelist relvastust). Kuigi sõjatööstuskomisjoni esindaja Botškarjovi sõnul tanki vähemalt viie aasta jooksul ei ekspordita, teatas Uralvagonzavodi peadirektor Oleg Sijenko hiljuti, et ettevõttes arutatakse masina ekspordivõimalusi siiski juba päris tõsiselt: septembris näidatakse Armatat Nižni Tagilis näitusel RAE-2015 Egiptuse sõjaväelastele.

Lääne ajakirjanduses on arutatud ka, kas NATO peaks Vene uut tanki kartma. Järeldatakse, et kui neid ei hakata tootma väga suurtes kogustes, siis ei ole küll midagi karta. Teisalt kostavad aga hääled, et kuigi esialgu ei ole testitud T-14 lahinguvõimekust, peaksid selle tulevikuvõimalused panema NATO-riigid mõtlema samuti tulevikutanki väljatöötamise peale, samuti perspektiivse alakaliibrilise laskemoona ja TT-rakettide peale, sest T-14 olevat kaitstud TOW ja Javelini rakettide vastu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et peamine uuendus uue tanki juures on meeskonnaruumi asukoht (eraldi soomustatud kapsel tanki esiosas), mis peaks suurendama meeskonna ellujäämisvõimalusi erinevate tankitõrjerakettide otsetabamuse korral. Innovatiivne on ka Armata-platvormi moodulprintsiip, samuti relvastuse ja juhtimissüsteemide lihtne vahetatavus platvormi raames. Muud T-14 taktikalis-tehnilised omadused on suuresti sarnased Vene praegu kõige moodsama tanki T-90MS-iga, mis on paraku mõeldud rohkem ekspordiks. Läänest on aga üle võetud arusaam, et tänapäeva väikese intensiivsusega sõdades on kõige olulisem tankimeeskonna ellujäämine ja tanki taaskasutus.

Joonealused märkused:

• 1 Armata universaalsele raskele roomikplatvormile on loodud või loodamas tank, jalaväe lahingumasin (T-15), iseliikuv suurtükk (Koalitsija-SV), tankitoetussoomuk, evakuatsioonisoomuk, miinitõrjesoomuk, sillatank, samuti raske leegiheitja (Buratino analoog).
• 2 Matthew Bodner „Is Russia’s New Armata Tank the Best in the World?“ The Moscow Times, 07 May, 2015 www.themoscowtimes.com/business/article/is-russias-new-armata-tank-the-best-in-the-world/520372.html
• 3 Blake Franko, Nicholas Varangis „Russia’s Armata T-14 Tank: A Super Weapon?“, The National Interest, 11 May, 2015 http://nationalinterest.org/blog/russias-armata-t-14-tank-super-weapon-12861
• 4 Павел Фельгенгауэр „Концепт-кар Т-14 «Армата»“, Новая газета, 15.05.2015 www.novayagazeta.ru/comments/68416.html
• 5 Võrdluseks on toodud välja T-90MS, ehk T-90 eksportvariant, millele on võimalik lisada mitu tehnoloogilist uuendust, mis on T-14 puhul juba standardvarustuses.
• 6 Technical Specifications of Russia’s T-14, ‘Armata’ Chassied Tank, OE Watch, 3 February 2015 http://fmso.leavenworth.army.mil/OEWatch/201503/201503.pdf
• 7 Виктор Мураховский: Почему пушка танка Т-14 «Армата» считается лучшей в мире?, Аргументы и Факты, 14.05.2015 www.aif.ru/dontknows/file/pochemu_pushka_tanka_t-14_armata_schitaetsya_luchshey_v_mire
• 8 Сергей Птичкин „Атомные“ снаряды для „Арматы“, Российская газета, 14.05.2015, www.rg.ru/2015/05/14/armata-site.html
• 9 Павел Аксенов „„Армата“ без брезента: эксперты спорят о назначении Т-14“, Русская служба Би-би-си, 5.05.2015, www.bbc.co.uk/russian/russia/2015/05/150505_russian_new_tank_uncovered