Fotograaf leidis mahajäetud angaarist vene kosmosesüstikuid, mida seal ei tohiks olla
Ralph Mirebs on blogija ja fotograaf, kes kirjutab vene keeles ja keda mõni allikas nimetab venelaseks, teine ameeriklaseks, kuigi uuemal ajal paistab ta olevat leidnud peavarju Jaapanist. Igatahes juuni alguses seikles ta kaameraga Kasahstanis ringi ja leidis tee mahajäetud hiigelsuurde angaari, kus kogub tolmu kaks Buran-tüüpi nõukogude kosmosesüstikut.
Kosmosesüstikud kujutasid endast teatavasti USA kosmoselendude uhkust ja peamisi tööhobuseid aastail 1981-2011, sooritades 135 lendu, millest kaks lõppes küll katastroofiga.
NSV Liit ei saanud võidurelvastumises alla jääda, seega alustati 1980. aastal oma kosmoselennukite väljatöötamist. Esimene neist OK-1K1, nimega Buran, tuli tehasest välja 1984. aastal, tegi 1988. aasta novembris katselennul kaks mehitamata tiiru ümber Maa, maandus edukalt, kuid hävines väidetavalt 2002. aastal, kui üks teine angaar lennukile peale varises. Siis sai surma kaheksa töölist, kes samas hoones viibisid.
Niisiis, see kosmoselennuk ei tohiks praegu enam Kasahstanis vedeleda, vähemalt mitte ühes tükis.
Neid süstikuid oli ehitamisel kokku väidetavalt viis, kuigi ülejäänud lennuvalmis ei saanudki. Uuel Venemaal polnud raha ja Vene kosmosesüstikute programm loeti 1993. aastal lõppenuks. Teine süstik, OK-1K2 ehk Ptitška, mis oli 97 protsenti valmis, olevat praegu Kasahstani omand, kaks pooleldi valmis süstikut on välja pandud Venemaal (Ramenskojes ja Tušinos) ja üks olevat 1995. aastal lammutatud.
Üks üleliigne?
Ralph Mirebs või siis Ральф Миребс, nagu teda Venemaal teatakse, leidis juuni alguses Kasahstanis Baikonuri lähistel eest hiigelsuure mahajäetud hoone, piltidest järeldades oma kolm-neli korrust kõrge, kus vedeles ometi mitte vaid üks, vaid lausa kaks kosmosesüstikut.
Kaheksast testilennukist või simulaatorist, mis samuti ehitati, kaks võiks olla Baikonuris
ja kaks teadmata kohas, kolm Venemaal ja üks Saksamaal, aga need kaks siinsetel fotodel meenutavad ikka ehtsaid süstikuid.
Väliskered on kuumuskindlate plaatidega kaetud, ilmselt vaid siseviimistlus oli pooleli. Ja nii jäeti nad sinna vedelema. Ventilatsioonisüsteemi väljalülitamine on taganud selle, et hoone
on kaetud paksu tolmukihiga, ka lennumasinate kattekiht on hakanud murenema, kuigi aknad hoonel ongi veel terved.
Angaar püstitati 1974. aastal ja oli nähtavasti kasutusel veidi vähem kui 20 aastat. Kuna omal ajal oli tegemist Moskvale alluva asutusega, siis liidu lagunemine on loonud justkui eikellegimaa Baikonuri ümbruses, kus Moskva enam ei kontrolli ja Astana veel ei tea, ehk kedagi mahajäetud angaar ka ei huvita.
Ja nii võis fotograaf takistamatult ronida kosmosesüstikusse ja tunda end selle kokpitis tõelise piloodina. Kanderaketti küll istumise all ei olnud. Ühes neist süstikutest paistis olevat ka miski, mida võinuks pidada starti ootavaks satelliidiks. Oli näha, et keegi oli kunagi ammu samas kohas suurema joomingu maha pidanud. Õnneks suuremat rüüstamist polnud märgata.
Baikonur on hetkel ka ainus koht, kust üldse astronaudid või kosmonaudid rahvusvahelisse kosmosejaama lennata saavad, ehk siiani kosmodroomina kasutusel. Aga nõukogude kosmosesüstikute angaar paikneb unustatuna vaid mõni kilomeeter eemal.
