Lumesadu ookeanipõhjas: hädavajalik nähtus, aga lähemalt uurides vaatepildi ilu kaob
Tegelikult koosnevad aga merepõhja-”lumehelbed” surnud elusolendite tükikestest, mahaaetud kestadest ning väljaheidetest — mis kõik saavad toiduks teistele elusolenditele.
Pikka aega arvati, et ookeani kõige sügavamates kihtides ei ole elu võimalik. Kui aga looduseuurijad 19. sajandi keskel merepõhja traalima hakkasid, avastasid nad keskkonna, mis tegelikult suisa kubises kõikvõimalikest elukatest.
Toitumisahela-mõistatus jäi siiski püsima — mida sealsed eluvormid õigupoolest söövad? Ilma päikesevalguseta ei saa kasvada fütoplankton ning seega polekski nagu toitumisahelal alguslüli.
Lahatud süvamereloomade maod sisaldasid küll mõnikord üksikuid väiksemaid loomi, kuid enamasti täitis neid mingisugune kleepuv lima.
Mis lima see selline oli ja kuidas see nii sügavale merepõhja sattus? Esimesed vastused saabusid 1970. aastatel, kui Sargasso merest avastati esimene süvamere-settelõks.
Selle sisu analüüsimine paljastas kõdunevate taimsete ja loomsete jäänuste kübemeid, fekaalipabulaid, tatti ja kesti.
Kuid iga taoline prügikübe oli tilluke. Kuidas said need vajuda nii sügavale põhja? Õige vastus — kokku kleepudes!
Mööduvad kalad ja mereimetajad söövad neid klimpe ja roojavad pärast seedimist jälle välja, lisades neile veelgi gabariite ja kaalu ning kiirendades sel moel nende laskumist.
Helbed, millel muidu võtaks põhjani jõudmine aastaid aega — kui need üldse upuksid —, võivad sellise “väljaheiteliftiga” merepõhja sõita vaid paari nädala jooksul. “Merelumi” moodustab klimpe kokkupuutumisel praktiliselt kõigega, isegi tankeritest või puurtornidest lekkinud naftaga.
Merepõhja-elanike jaoks kujutab “merelumi” endast äärmiselt olulist toitaineallikat. Pimedamaisse ookeanisoppidesse jõudnud ollus pole ju muud kui käepärane süsiniku-, kaltsiumi- ja muude toitainete allikas.
Näiteks peavad vastkoorunud angerjamaimud esimesel neljal elukuul toituma ainult sellest. Midagi muud süüa nad ei saagi, mis tekitab palju peavalu ärimeestele, kes soovivad rajada angerjafarme.
Mitte kõiki “lumehelbeid” ei sööda aga ära. Söömata jäänud kübemed ühinevad oma eelkäijatega, moodustades ookeanipõhja katva paksu valge limavaiba.
