Härra kindral, millised on olulisemad tähelepanekud vahetult pärast esimeste kokkuvõtete tegemist reservõppekogunemisest Siil?

Esimene tähelepanek on see, et õppus läks korda. Kõikide valdkondade esindajad on kinnitanud, et vähemate-suuremate puudustega, aga eesmärgid saavutati ja saavutati paremini, kui olime eelnevalt arvanud. Loomulikult on asju, mis vajavad eraldi tähelepanu. Tehakse põhjalik analüüs, et sõnastada Siililt saadud õppetunnid, ja kaitseväe peastaabi väljaõppeosakond peab lähitulevikus jõudma ka tulemuste kirjapanemiseni, ehk mis me Siilist õppinud oleme ja kuidas tulevikus oma asju muudame.

See reservil põhinev armee, mida me oleme 20 aasta jooksul püüdnud välja arendada, toimis, ehk üksuste formeerimine ja mobilisatsioon läks suures plaanis korda. Edasi saab seda n-ö peenhäälestada, aga põhimõttelisi muutusi oma plaanides tegema ei pea.

Kas seoses õppuse Siil ettevalmistamisega kaasati riigikaitsesse ka teiste ministeeriumide haldusalas olevaid eluvaldkondi?

Siilil polnud see eesmärk, siin me pöörasime põhitähelepanu esiteks mobilisatsiooni formeerimise osale ja teiseks 1. jalaväebrigaadi lahinguvalmiduse kontrollile. Kuid organisatsioonid siiski tegid koostööd. Siseministeeriumis läbi viidud hädaolukordade lahendamise õppus CONEX 2015 oli sama stsenaariumiga ja toimus vahetult enne Siili. Kaitseliidu õppused Siili ajal või enne ja pärast Siili olid ju ka väga palju rohkem seotud tsiviilstruktuuridega. Seda kasutati ära, aga eesmärk see polnud.
Riho Terras

Õppus Siil oli piisavalt arvukas, et tuua kohale rahvusvahelised vaatlejad. Mida me saime neile näidata?

Me tegime seda, mida näevad ette kontrollid Viini dokumendi raames ja OSCE kontrollid. Nad tulid kohale, nägid õppust, küsisid küsimusi, said vastuseid, olid rahul, kohtusid inimestega erinevates õppuse punktides ja tunnistasid, et õppus on läbi viidud vastavalt nendele kokkulepetele, mis Eesti on sõlminud OSCE ja Viini kokkulepetega.

NATO liitlaste osalus meie õppusel oli märkimisväärne. Mida me sellest koostööst õppisime?

See polnud sugugi suurim osalus. Erinevatel Kevadtormidel on liitlasi kohal olnud rohkemgi. Näiteks polnud seekord Läti ja Leedu kompaniisid. Tänavune õppus Siil oli selline, mille me suunasime põhiliselt endale ja välismaalaste kohalolu oli suurem eelkõige õhuväel. Maa peal oli küll Ameerika kompanii, mis on siin püsivalt, ja Ühendkuningriigid olid teist korda kompaniiga kohal. Samuti belglased, kes vajavad sellist õppust, sest neil endil pole Mistrali raketisüsteemi juhtimismooduleid ja nad peavad kasutama meie omi. Oma õhutõrjega olid kohal poolakad ja sakslased ning fookus oli seekord õhukaitsel. See oli kavva võetud Siili planeerimisest hiljem, see läks korda ja oli paljudele väga põnev. Kordaläinud asju oli veelgi. Küllap oli lennukite lendamine põnev ka reservväelastele ja ma loodan, et nad said ka aru, et ameeriklased oma A10-te ja britid oma Hawkidega lendasid siin ringi formeerimise katteks.

Kui Kalevipojale soovitas siil lüüa lauaga serviti, siis millised soovitusi andis tänavune Siil Eesti riigile ja tema rahvale?

Soovitas, et me peame jätkama oma riigikaitse arendamist, sest meil on veel palju teha. Meie inimesed saavad hakkama, nad on oskuslikud ja tahavad seda teha. Nüüd tuleb vaadata, kuidas me saame neile kätte anda ka selle õige vahendi, millega ülesannet saaks täita. Et see löömine ikka serviti õnnestuks, kui vaja on.

Õppusele tulnud üksused said kätte uue varustuse, mis on just selle üksuse oma. Me avastasime, et sõdurid tõmbavad end palju rohkem trammi, kui varustus on korralik. Veeblid panid korduvalt tähele, et kui reservväelased said selga tuliuued killuvestid, olid nad kohe ka palju rohkem sõdurid.

Meeste mobiliseerimine mõjutab igal juhul ühiskonnaelu. Kui palju on meil õppida sõdiva Ukraina kogemusist oma riigikaitseliste tegevuste kavandamisel?

Selle sõja taktikalist läbiviimist ning kasutatavaid taktikaid saame päris palju vaadata. Ukraina armee põhiprobleem oli see, et asjad, mida meie siin praegu teeme, olid neil tegemata. Ukraina kaitsevägi oli pikalt alafinantseeritud. Aga me peame aru saama, et 40-miljonilise rahvaarvuga riik suudab ka ilma igasuguse ettevalmistuseta välja panna küllalt arvestatava sõjalise jõu, mida nad praegu ka teevad ja seetõttu pole neid õnnestunud päris põlvili vajutada. Ma ei näe praegu, et Venemaa suudaks seal status quo’d muuta ilma otsese sõjalise sekkumiseta. Majanduslik põlvilisurumine on võimalikum. Riik peab ise suutma finantseerida sellist rasket majanduslikku katastroofi nagu sõda. Riigi jaoks on sõda katastroof, nii tehnogeenne, humanitaarne kui ka looduskatastroof – kõik korraga ühes kohas. Seda on riigil raske üle elada ja selleks peab mobiliseerima kõik oma jõud, mitte üksnes sõjaväe. Ka meie oleme sellele koosmõjule viimastel aastatel laiapindset riigikaitset arendades palju tähelepanu pööranud.

Ukraina sündmused näitavad, et sotsiaalmeedia on tulnud sõjaväljale ning kaasab kõiki mõttesõtta. Kuidas parimal moel kasutada õppusel Siil uuendatud sotsiaalseid suhtlusvõrgustikke meie tegev- ja reservväelaste vahel?

Püüdsime ka sel õppusel juba natuke kaasata sotsiaalmeediaruumi, luues erinevaid situatsioone ja jälgides, mida inimesed teevad. Teine osa sellest on n-ö psühholoogiline sõda, sõda küberruumis. Sellega tuleb tegeleda ning kaasata kõikidesse õppustesse.

Teine pool küsimusest on, kuidas loodud võrgustikud toimivad. Mina arvan, et kontakti ja sideme hoidmine reservväelaste ja tegevväelaste vahel igal aastal ja päeval on oluline, neid võrgustikke tuleb laiendada ja kasutada. Ka reservväe juhtidele on mõistlik teha õppekogunemisi nii, et neid ei kutsu alati kokku mitmeks kuuks või nädalaks, vaid ka päevaks või paariks, et üksuste tasemel säiliks vahetu suhe. See on väga oluline ja hakkamegi mõtlema, kuidas see kõige paremini toimib. On see siis Facebooki või mõne muu kanali kaudu. Sel juhul peavad inimesed ka arvestama, et tegu on avaliku kanaliga, ja jälgima, mida räägivad. Seda kontrollida või keelata pole mõtet, pigem mõistlikult suunata.

Milline sõnum on teil nüüd, Siili kogemuse võrra rikkamana, öelda oma kolleegidele NATO-s?

Siili õppust demonstreerisin ka NATO kolleegidele. Meie põhisõnum on see, et iga riik peab panustama oma riigi kaitsmisesse, nii nagu ütleb NATO lepingu artikkel 3. Artikkel 5 ehk kollektiivne kaitse on võimalik vaid siis, kui riigid üksikult võetuna on panustanud riigikaitsesse, nii nagu nad on seda lubanud. Eesti on seda teinud 2% ulatuses oma riigi sisemajanduse kogutoodangust ja teised võiksid seda samamoodi tegema hakata. Seda ma olen öelnud oma kolleegidele nii omavahelistes vestlustes kui ka suurtel foorumitel. Me saame näidata, et meie teeme. Ka SACEUR ehk NATO Euroopa vägede kõrgeim ülemjuhataja lubas rääkida meie Siilist oma poliitikutele.

Kohe hakkame taas tegelema järgmise kümne aasta arengukavaga. Mis on peamised arengu alused selles plaanis, arvestades ka geopoliitilist olukorda ja Siili tulemeid?

Esiteks tuleb vaadata, kui palju me praegusest 10 aasta plaanist oleme suutnud ellu viia, kui palju selles on olnud vigu ja vigaseid arvestusi. Vahest olulisim valdkond, millele seekord tahame eriti keskenduda, on personal ehk inimesed. Vaatamata erinevatele meetmetele, mida oleme rakendanud, ei suuda me väga kasvatada oma tegevteenistuses olevate kaitseväelaste hulka ja see piirab kõikide võimete arengut. Seetõttu on sellele teemale pööratud meie eriline tähelepanu. Lisaks tulevad järgmise kümne aasta plaanis uuesti lauale teemad, mis ikka on päevakorras olnud, nagu keskmaa õhukaitse ja miks mitte ka tankid, kui selleks võimet on. Selge vajadus tankide järele on ju tuvastatud ka Siilil.

Millised on kolm kõige põletavamat teemat, millega kaitsevägi vastakuti seisab?

Personal, nagu öeldud, on kindlasti kõige suurem katsumus. Ka ohvitseride-allohvitseride koolitus, selle ümbervaatamine, ohvitseride koolituse suunamine, KVÜÕA tegevus tervikuna, Scoutspataljoni mehitamine, nende kohapeal hoidmine ja operatsioonidel osalemine, elamumajandus jne.

Teine põletav teema erinevalt varasemast on liitlaste kohalolu. Selle suurendamine, sellele kuluv inim-, aja- ja raharessurss. Eesmärk on suurendada kohalolu märgatavalt.

Kolmas teema on ikkagi see, et peame õppima üha rohkem raha lugema ja aru saama, et asjad, mida me hangime, peavad ka toimima ja püsima töökorras hankimise hetkest kuni elutsükli lõpuni, kui need maha kantakse ja hävitatakse, see omakorda maksab midagi. Tendents ei saa olla, et vanad asjad, mis kuskile ei kõlba, antakse Kaitseliitu remontida, vaid asjade elutsükkel peab olema jaotatud nii, et raha eraldatakse neile algusest lõpuni, selle asemel, et osta asjad ära ja loota, et nad toimivad.

Siili üks väga positiivne tulem oli kinnitus, et meie liikuvtehnika, vaatamata sellele, et see on mingitest mobilisatsioonivarudest soetatud, töötab ja toimib. Keskmine sõidukite läbisõit oli 200–250 km ja kahest poolest tuhandest ühikust ainult kaheksa läksid kapitaalremonti. Suur kummardus meie kõigi tasandite logistikutele, et selline asi õnnestus! Aga ikkagi rõhutan, et elutsükli haldus tahab väga süvendatud lähenemist ja arusaamist. See, mis juhtus killuvestidega, on rahvusvahelistel hangetel täiesti tavaline protseduur, kaevatakse kohtusse, firmad teevad vari- ja ala- ja ülefirmasid. Aeg on jõudnud nii kaugele, et oleme hakanud neist asjadest aru saama ja sellele tähelepanu pöörama.

Siil näitas, et reservväelane on väga valmis õppustel osalema, kuid endiselt on probleemiks kutsete kättesaadavus, kutsete saatmine ja nendega opereerimine. See on lausa eelmise sajandi jäänuk. Millised sammud peame astuma, et see süsteem nii rahu- kui ka kriisiajal õlitatumalt töötaks?

See on veel väga lahkelt öeldud, et eelmisest sajandist. Ma olen siin maininud, et see süsteem, kus ratsahobusel kuller toob kutse kohale, pärineb üle-eelmise sajandi Preisi armeest. Olgugi jah, hobune on nüüd ratastel, aga põhimõtteliselt on see süsteem tõepoolest ajast ja arust.

Esiteks – inimesed tulevad õppustele. Need, kes ei taha tulla ning kümne küüne ja nelja jalaga vastu punnivad, maksku oma trahv ära ja sellega asi lõpeb. Aga õppus näitas, et inimesed tahavad tulla ja tulevad, kui on vaja riiki kaitsta. Nendega kontakti hoidmine meil oli juba teemaks. Tähtis on kasutada 21. sajandi vahendeid, et teavitamise kord toimiks, aga selleks on vaja seadustikku muuta ja ka muid vahendeid. Seega on järgmiste aastate fookuses, kuidas panna süsteem niimoodi tööle, et ei peaks enam kasutama kullerposti. Meil on igaühel mobiiltelefon või kaks või kolm ja igal reservväelasel on mobiiltelefon. Me saadame SMS-e, pilte, tekstifaile. Peab olema võimalik saata mobiilile ka kutse nii, et selle saab registreeritult vastu võtta ja sellega loetakse kutse väljasaadetuks. See pole raketiteadus.

Milline on teie sõnum Siilil osalenutele?

Soovin öelda tänu kõigile, kes osalesid. See oli suur töö, kuid nüüd ei tohi end lõdvaks lasta. Esimest brigaadi tuleb edasi arendada, teine brigaad saada lahinguvalmis ja muretseda sinna varustus, relvastus, laskemoon. Läbi tuleb töötada kontakti hoidmine reservväelastega. Mobilisatsiooniõppusel saime aru, et esimestel tundidel ja päevadel olid tegevväelased ülekoormatud, nad polnud suutnud oma tööd jagada ja seda polnudki nii lihtne teha, sest nad pidid tegelema nii formeerimise kui ka väljaõppega. Soovin, et igaüks teeks saadud õppetundidest ka enda jaoks järelduse.

Kõik said hakkama erinevatel tasanditel: brigaadi juhtkond oma tasandil, suurtükiväelastel oli esimene täislahinglaskmine, pioneeriüksused tegid oma trikke. Jalaväelastel oli ajateenijate täislahinglaskmine kõigi etappidega, sellega saadi hästi hakkama. See tähendab, tegevväelastel tekkis ühtne hingamine. Ka reservväelastest sõjaväepolitseinikud mõjusid ja tegid oma tööd täiesti adekvaatselt, täitsid ülesannet väga hästi. Olen intervjuudes palju korranud, et Siilil oli üha raskem vahet teha reservväelasel, ajateenijal, kaitseliitlasel, tegevväelasel, sest kõik nägid välja nagu sõdurid, käitusid nagu sõdurid ja tegid tihti ka asju nagu professionaalsed sõdureid.

Iga okas loeb!