BRICS - seni veel katkiste abiratastega särav kaarik kadunud sotsialismileeri asemel
Termin BRIC (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina) pärineb tegelikult Goldman Sachsi analüütiku Jim O'Neilli sulest, kes 2001. aastal vaimustus tõusvate suurjõudude esiletõusust, kes oleks võimelised majanduskasvult ka suurte tööstusriikide ühendust G7 ületama.
Ja tegemist peaks tõesti olema olulise tegijaga maailmas - ligemale veerand kogu territooriumist, 40 protsenti kogu rahvastikust, kelle SKT moodustab kokku 30 protsenti maailmamajandusest. Väljavaated maailmaturul suuremat rolli mängida on hiilgavad. Hiina ja India näitavad jätkuvalt enam kui seitsmeprotsendilist majanduskasvu.
Paraku on BRICS-i tõusu taustal kaks väga olulist segajat.
Esiteks, on tegemist ideoloogilise ühendusega, mille riike juhivad praegu ekskommunist Vladimir Putin Venemaal, ekskommunist Dilma Rousseff Brasiilias, kommunist Xi Jinping Hiinast ja ekskommunist Jacob Zuma Lõuna-Aafrikast, kelle kõrval hindu rahvuslane Narendra Modi Indiast mõjub tõelise valge varesena. Ja selgelt on mõni neist, kes meelsasti kasutaks seda ühendust samasuguse vastandumise jaoks läänele kui oli omal ajal Moskva kontrolli all olnud sotsialismileer.
Teine segaja on aga seotud sellega, et miljardiliste rahvaarvudega riigid India ja Hiina näitavad järjekindlalt võimsat majanduskasvu, samas kui Venemaa ja Brasiilia kasv on poliitiliste probleemide tõttu takerdunud. Lõuna-Aafrika populistlik valitsemine on toonud kaasa lausa majanduslanguse. Paistab, et BRICS on ikka veel "kaherattaline sõiduvahend".
Hiina majandus moodustab maailma majandusest ligi 17 protsenti, India oma 7 protsenti, Venemaa ja Brasiilia kumbki ligi kolm protsenti, LAV vaid 0,6 protsenti. Lõuna-Aafrika Vabariik lihtsalt ei küündi tegelikult suurte sekka.
BRICS-iga tahaks liituda ka Indoneesia ja Türgi, kuid nendele ukse avamine muudaks ju senise ideoloogilise ühenduse majandusühenduseks. Egiptuse, Argentina, Iraani, Nigeeria, Süüria, Bangladeshi ja Kreeka soov selle ühendusega liituda on ajendatud iga riigi kodusest poliitilisest olukorrast. Majanduselt võiks sinna ju sobida näiteks ka Mehhiko, aga sellel riigil pole küll mingit huvi BRICS-i suunal, kahepoolsed suhted Hiinaga annavad vajaliku kasu ise kätte. Mehhikot, Indoneesiat, Nigeeriat ja Türgit tähistab majandusteadlaste kõnepruugis hoopis lühend MINT, kuigi riikide ühendust selle baasil tekkinud ka ei ole.
Igatahes pole BRICS saavutanud sellist mõju maailma otsustele, kui on loodetud, nii nagu ei kandnud vilja ka Sõltumatute Riikide Ühenduse asutamine NSV Liidu asemele ja Shanghai koostööorganisatsiooni või Euraasia majandusliidu loomine, et hoida üleval sotsialismiaja kadunud suhteid. Koduse propaganda jaoks on sellised organisatsioonid kasulikud, maailma areenil aga neil mõju ei ole. Venemaa on aga osanud endast maailmas hoopis paaria teha. Jõumeetmed olukorda ei paranda.
G7, kuhu vahepeal oli kaasatud ka Venemaa (moodustades G8), oli külma sõja ajal suurte lääne tööstusriikide ühendusena tekkinud ja seni ka maailma mõjuvõimsaim riikideühendus - USA, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Suurbritannia ja Jaapan, kusjuures otsustesse kaasatakse tavaliselt ka Euroopa Liit tervikuna. G7 riikide majandus kujutab endast kolmandikku kuni poolt kogu maailmamajandusest, kuna USA, Jaapan ja Saksamaa on juba aastakümneid kuulunud suurimate jõudude sekka.
2008. aasta krahh USA-s, ning seni kestvad Jaapani ja Euroopa võlakriisid on küll tõsiselt takistanud ka G7 arengut. Samas on G7 tõrksus, eriti Hiina ja India vastuvõtmise suhtes suurte hulka, olnud ka peamiseks ajendiks, miks BRICS üldse eraldi jõuna eksisteerib. Numbrites võib BRICS-i tõesti pidada võrdseks konkurendiks G7-le, tegelikkus näitab ikka veel muud pilti.
ÜRO Julgeolekunõukogus jäävad Venemaa ja Hiina oma vetodega siiani vähemusse.
