Säilinud fotod ja filmijupid näitavad, et printsessid olid kaunid, eriti vanuselt teine, Tatjana. See aga ei takistanud vanemail suisa absurdselt eelisseisundit andma ainsale pojale, hemofiiliahaigele Alekseile (s 1904). Nikolai sulges oma tütred maailma eest koos abikaasa Aleksandraga, kes saatuslikult ohverdas riigiasjad eraldatuse kasuks.

Nelja neiut koheldi vanemate poolt suures osas kui üht olendit ning nad kutsusid end ise ühiselt OTMA-ks, mis oli nende eesnimedest saadud lühend. Nad lahkusid harva lossist, neil oli vähe sõpru ja nad teadsid välismaailmast väga vähe.

Üks väheseid kõrvalisi isikuid, kellega neli õde tõeliselt lähedaseks said, oli nende vanemate vastuoluline hingeline nõustaja Rasputin, ainus inimene, kes näis suutvat Aleksei kannatusi leevendada.

Õed hukati halastamatult 1918. aasta 17. juulil. Pärast surma on neist saanud Vene Õigeusu Kiriku ikoonid, ent selle poolmüstilise austuse põhjuseks pole ainuüksi nende ilu ega tragöödia – see on tingitud ka sellest, et nad surid enne, kui võisid saada millekski enamaks kui vaid kauniks mõistatuseks.

Printsesside vastu on tundnud huvi mitmed kirglikud ajaloolased, teiste seas ka Orlando Figes ja Douglas Smith.

Põnevatest intervjuudest ja arhiivikaadritest on valminud dokumentaalsari „Venemaa haihtunud printsessid“, millele võib kaasa elada Viasat Historys kahel esmaspäeval, 6. ja 13. juulil kell 22.00.

Viasat History telekanalit näeb teleoperaatori Viasat vahendusel või suuremate kaablioperaatorite abil.