Progress alustas kiiret lähenemist kosmosejaamale, kuid videoekraanilt oli raske näha, kus suunas kosmosejaam asub. Mir paistis sama häguselt kui kaugel allpool triivivad pilvedki, seega pidi ta kosmosealust juhtima sama hästi kui pimesi.

Sel hetkel, kui ta lõpuks suutis ka kosmoselaeva lähenemiskiirust tajuda, oli aparaat juba saavutanud liiga suure kiiruse ja pidurdamine osutus raskeks. Illuminaatorist välja vaadanud Aleksandr Lazutkin nägi hirmuäratava aluse lähenemist, mis meenutas justkui tumedat haikala, "hambad" õieli, hetk hiljem aga kostis kõva müts.

Progress põrkas vastu Spektri mooduli päikesepaneele, lõi nendesse mõra, ühtlasi kannatas ka mooduli väliskiht. Mir lõi pöörlema, elektrikatkestus oli lülitanud välja ka gürodüünid, mis oleks aidanud pöörlemist kontrolli all hoida. Ka arvuti ja muud instrumendid olid rivist väljas.

Kolmandana pardal olnud Briti astronaut Michael Foale pidi lõpuks võtma appi meremehetarkused, sõrme abil tähtede kaugusi arvutades mõõtma ise välja pöörlemise kiiruse, et oleks võimalik sellele piir ette panna. Lõpuks käivitas Maal asuv juhtimiskeskus Miri mootorid ja pöörlemine saadi  enam-vähem kontrolli alla.

Progress M-34 oli olnud Miri küljes juba aprillist peale, seega tegemist oli õppusega, et meeskond oskaks põkkumisi juhtida. Taheti saada selgeks, kas raha säästmise nimel oleks võimalik automaatne põkkumissüsteem Kurs välja lülitada ja juhtimine meeskonna kätte anda.

Ilmnes, et ei ole.

Progress põles lõpuks ära Maa atmosfääris sama aasta 2. juulil. Kosmosejaam Mir ise, mis saadeti orbiidile 1986. aastal, sai oma leegitseva lõpu 2001. aastal, kui selle ülalpidamine liiga kulukaks muutus.