Pankrotti läinud riigi lugu: Kuidas Argentina põhja läks ja end turjast pinnale tõstma hakkas

Viimase 35 aasta jooksul on Argentina näinud viit majanduskriisi ja nelja pankrotti, kuuendat majanduslanguse perioodi ennustab IMF neile ka 2015. aastaks. Kuid vahele on mahtunud lisaks riigipankrottidele ka ootamatult edukaid püksirihmapingutusi.

Argentina on arengumaade hulka kuuluv riik Ladina-Ameerikas, mis muidu euroopalikele traditsioonidele vaatamata on osanud kaheksa korda pankrotti minna: aastail 1827, 1890, 1951, 1956, 1982, 1989, 2002-2005 ja 2014. Viimase 35 aasta jooksul on nähtud ühtlasi majanduslanguse perioode 1981-1982, 1985, 1988-1990, 1995, 1999-2002, ja nüüd siis eeldatavalt ka 2015.

Populismi poliitikas on riik kõvasti näinud, heldeid laenuvõtmisi ja kõrvuni võlgadesse uppumisi, sekka ka sõjaväehuntade võimuaegu, Falklandi sõda ja lausa periood, mil riik üritas endale tuumarelvi välja töötada. Argentina pole halva majandamise osas küll kogu regiooni mustaks lambaks, sest Brasiilia ajaloost leiame kümme riigipankrotti, Ecuadori ja Venezuela ajalugu teab neid kokku lugeda lausa 11. Võlgu elamine, eriti üle jõu elamine, on olnud pigem reegel kui erand.

Kui Teise maailmasõja lõpus loodi üleilmsed struktuurid majanduskriiside ületamiseks - Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (IBRD, tänane Maailmapank), jt, ning seoti läänemaailma majandus USA dollari külge, hakkas kogu lõunapoolne Ameerika kõikvõimalikest allikatest kõvasti laene võtma.

Tulemuseks juba 1970. aastate keskel sügav Ladina-Ameerika võlakriis. Dollar ei elanud ka kogu maailma kandmise koormat üle ning Bretton Woodsi süsteem 1971. aastal kukkus kokku, lisaks veel seitsmekümnendate aastate naftakriisid, mille ajal üritati iga raskust ületada loomulikult jälle uusi laene võttes. Sissetulekud kahanesid, majanduskasv seiskus, tööpuudus ja inflatsioon kasvas taevasse kogu maailmajaos.

Loomulikult otsiti abi IMF-ilt, ja nõuti võlgade kustutamist, sest intressimaksed käisid enamikele Ladina-Ameerika riikidest üle jõu. Kuid IMF surus peale radikaalsemaid meetmeid majanduste jalule tõstmiseks, sh ka šokiteraapiat.

Domingo Cavallo on Argentina majandusteadlane, kes juurutas nn Convertibilidad plaaniga radikaalseid samme Argentina majanduse päästmiseks, sidudes peeso taas USA dollari külge aastaiks 1991-2002, mis tõi küll kaasa tööpuuduse järsu kasvu 6,5 protsendilt ligi 20 protsendini, aga samas majanduskasvu hoogustumise ja inflatsiooni järsu vähenemise. See, mis tõi riigi 1988-1990 aasta kriisist välja, viis riigi aga lõpuks uute raskusteni 1990. aastate lõpus.

26. detsembril 2001 teatas Argentina, et on ametlikult pankrotis, kokku 93 miljardi dollari välisvõla tagasimaksed peatati, samas kui praktiliselt kõik välisinvestorid lahkusid riigist ja välisraha juurdevool katkes täielikult. Riigi võlakoorem SKT suhtes kasvas 2002. aastal juba 166 (teistel andmetel 137) protsendini. Peeso lasti dollari küljest lahti ja tulemuseks enam kui 40-protsendiline inflatsioon. Riigi majandus kahanes aastaga 11 protsenti, kogu kriisi ajal aga lausa viiendiku.

Suurim pankrott riigi ajaloos oli sündinud, järgmistel aastatel käis vihane kaikavedu IMF-iga, kes pakkus Argentinale reforme, mida riik poliitiliselt taluda ei tahtnud. Mõistagi olevat Buenos Airese arvates süüdi IMF, mitte riigi enda majanduspoliitika. Raha kaotasid aga enamikus just Euroopa riikide, eriti Itaalia vanurid, kelle pensionisäästud olid pandud kinni Argentina võlakirjade alla.

Võlgade restruktureerimine algas 14. jaanuaril 2005, teise korraldusega 2010, mil 93 protsenti riigi võlausaldajaist olid sunnitud leppima 30-protsendilise tagasimaksega, vaid seitse protsenti võlausaldajaist nõudis edasi kogu oma raha. Kohtuvaidlused kestavad siiani.  Suure vihaga maksis Argentina ka 2005. aastal tagasi pea kogu oma võla IMF-ile, 10 miljardit dollarit.

Võlakoorem SKT suhtes alanes 2011. aastaks seega 35 protsendini. Tööpuudus kahanes, inflatsioon püsib kõrge, välisinvestorid kardavad riiki kui tuld. Rahvusvahelistele laenuturgudele riigil endiselt asja ei ole ja mullu kuulutas riik end jälle valikuliselt maksujõuetuks. Riik on olnud stagnatsioonis 2012. aastast, jooksevkonto järjekindlalt 2010. aastast alates defitsiidis, ehk valuuta voolab endiselt riigist välja. Ja kiusatus võlakoormat suurendada on jälle tugevnenud, nüüd juba ligi 50 protsendini SKT-st.

USA ja Euroopa on omad vitsad kätte saanud, IMF on küll kohustatud aitama, aga ka selle suhted Argentinaga on üsna jäised. Ka pole näha, et naftariik Venezuela oleks enam nii helde Argentinale raha laenama kui oli seda Hugo Chavezi võimuajal. Imede aeg on otsas, valusad otsused koputavad uksele.