Ootamatu leid: Rootsi piiskopi kirstust leiti ka 17. sajandil temaga koos maetud loode
Lundi piiskop Peter Winstrup suri aastal 1679, tänaseks on tema muumia aga üks paremini säilinud surnukehi üldse 17. sajandi Euroopast. Muumiat uurinud teadlased avastasid üllatuseks, et piiskop ei olnud oma kirstus üksi.
Peter Winstrup sündis 1605. aastal Taanis, Sjaellandi piiskopi Peder Jensen Vinstrupi pojana ja 1638. aastal sai temast Lundi piiskop. Kuna Skåne alad läksid 1658. aastal Rootsi riigi koosseisu, sai temast selles ametis ka Rootsi alam. Rootsi riik andis talle ka aadlitiitli ja uue perekonnanime Himmelstierna, kuid piiskop seda kunagi ei kasutanud. Kuigi ta ei olnudki tingimata lojaalne Rootsi riigile, püsis ta piiskopiametis kuni surmani 1679. Ühtlasi oli ta ka professor, teoloogiadoktor, väikest viisi arhitektki. Ja tema surnukeha koheldi ilmset erilise tähelepanuga.
Mullu toimetati Winstrupi kirst koos selles olnud säilmetega Lundi ülikooli haiglasse ja valgustati aparaatide all läbi. Rõivad muumia seljas on hästi säilinud, ilmnes ka, et kõik siseelundid on säilinud, hoolimata sajandeid kestnud hauakambris viibimisest.
Kuid ilmnes ka, et piiskopi kirstus oli üks kaaslane, keda sealt ei oleks oodanud.
Piiskopi kirstu jalutsis oli viie-kuuekuise inimloote jäänused. Ta oli asetatud piiskopi jalgade juurde, ning nüüd on teadusmaailm tõelise pähkli ees. Kas piiskop oli kuidagi seotud selle lapsega, et see just tema kirstu pandi, või üritas keegi oma nurisünnitust peita, seda kirstu ära kasutades? Aborte oskasid mõned ämmaemandad juba toona teha, kuigi see ei olnud just ilma riskideta.
Igatahes on piiskopi surnukeha, millest balsameerimisel üllatuslikult siseelundeidki eemaldatud ei olnud, nüüd erakordselt huvitavaks objektiks edasisel analüüsil.
On juba tuvastatud, et piiskop põdes tuberkuloosi, kaariest, osteoartroosi, podagrat ja sapikive. Surnukeha oli asetatud paksule padjale, mille täiteks oli kasutatud humalat, kaera, kadakamarju, muidki muidu õllevalmistusega seotud, kuid tugevalt antiseptilisi taimi. Just need taimed on taganud surnukeha hea säilumise. Kirstust leiti ka 17. sajandi putukate jäänuseid ja nagu juba mainitud, tundmatu päritoluga loode.
Esialgu pole teada, kas muumiatest võetud DNA-proovid võiks piiskopi võimalikku sugulust selle lootega näidata. Vähemalt teadlased teevad kõik, mis nendest sõltub.
