Liustike sulamine toob arheoloogidele põnevaid leide, aga sunnib ka uurimistööga kiirustama

Sedamööda, kuidas sulavad liustikud, paljastuvad nende alt sõdalaste, ürginimeste ja ammu jäljetult kadunud maadeavastajate mumifitseerunud surnukehad.

Globaalse kliimamuutusega kaasneva soojenemise tõttu taanduvad lumi ja jää ning üha sagedamini avastatakse nende alt vanu laipu.

Kuulsaimaks taoliseks leiuks võib pidada seni vanimat tervikuna säilinud inim-surnukeha leidu, 5300 aasta tagusest pronksiajast pärinevat „jäämees Ötzit“, kes ilmus Alpides keltsast lagedale 1991. aastal.

Paljud hiljutised avastused ei pärine aga sugugi sama kaugetest aegadest. Kogu maailmas leitakse mumifitseerunud inimsäilmeid kõige sagedamini allakukkunud ning viimasel ajal jää ja lume alt välja sulanud lennukite vrakkidest.

Mitte kaugel Jäämees Ötzi leiupaigast Itaalia Alpides paljastas taanduv jääpiir Esimeses maailmasõjas Valgeks sõjaks nimetatud vähetuntud konfliktis hukkunud sõdurite surnukehad.

Toona nõudis äärmuslik ilm rohkem elusid kui leeridevaheline tulevahetus. Termomeetri näit võis langeda allapoole 30 miinuskraadi ning sõdureid ohustas pidevalt surm kaelavarisevate laviinide läbi.

Arheoloogide jaoks kujutab liustike sulamine korraga põnevat ja samas murettekitavat nähtust. Üha sagedamini tehtavad uued avastused võimaldavad kadunud kultuure paremini tundma õppida.

Kuna ilmastikunähtuste eest kaitseta jäänud muumiad hakkavad aga kiiresti lagunema täpselt nagu kõik laibad soojemates piirkondades, tuleb arheoloogidel nüüd avastuste tegemiseks kliimamuutusega võidu joosta.