Kuidas püüda suurt haugi?

Ajakirja Kalale! mai-juuni numbris jagavad viis kõva haugipüüdjat kogemusi, kuidas püüda suurt haugi kevadel-kevadsuvel. Alljärgnevalt kirjeldab oma püügitehnikat Kristjan Pall, kelle haugirekord on Eesti tingimustes igati auväärne 11,4 kg.

Haugi püüan enamasti merel, vähem käin jõgedel, millel on otsene mereühendus ja ikka merehaug sees käib.

Parimad hooaja alguse saagid on olnud pigem mudasemal põhjal, sügavalt sopistuvatest lahtedest. Sellistes kohtades on vesi reeglina kevadel soojem ja ka muu kala, keda haug jahib, koguneb selliste alade peale kudema. Püügisügavus on enamasti sama nagu muul ajal, poolest meetrist pooleteise meetrini. Tihti jääb mulje, et kõige olulisem on just
soojem vesi üles leida, seal on siis ka kala passimas. Veetemperatuuri näitav kajalood on hea abimees.

Käidud ja saadud on iga tuulega, aga parimad on ikka soojad tuuled, lõuna-edel-lääs. Ida ja kirre alandavad merevett, see mõjub mõnes konkreetses merelahes väga halvasti. Ega tuulesuund muud moodi ei mõjuta, kui et tihti muutub tuulega ka õhusoojus. Kui läheb külmaks, läheb ka võtt kehvemaks.

Minu kogemuse põhjal on haugi aktiivseim võtt alati enne äikest, kui taevas pilve läheb ja müristama hakkab. Aga häid saake on iga ilmaga tulnud, erandina ka keset päeva plekkis mere ja lauspäikesega.

Kevadel on mul toiminud samad landid, mis suvelgi. Palju püüan Kuusamo Professoritega ja Stormi Subwartiga. Kui kala on võtu peal, siis töötavad need väga hästi. Kui on kehv võtt, siis tuleb muidugi hakata nipitama ja lanti valima. Viletsa võtuga haugi landid on minu jaoks 15 g Bete Lotto, 18 g Falckfishi Spöket ja kalajigid. Hästi toimib ka väiksem, 5 cm Subwart. Viimane sügis hakkasin jääkülmas vees palju kasutama pikki kitsaid "sardiin"-tüüpi voblereid. Need on olematu mänguga kitsad pulgad, mis vees väga hästi tasakaalu aetud. Toimisid vägevalt ja usun, et toimivad ka kevadel.

Püügi ajal ma tavaliselt paadi ankrut enne kala saamist sisse ei lase, loobin triivivast paadist. Niiviisi jõuab kiirelt suure ala läbi kammida ja kala otsida, võimalus korralik haugiparv üles leida on suurem. Sellise triivis otsimise ajal pean väga heaks landiks just Kuusamo Professori „kilpkonna“ varianti. Haug reageerib sellele väga hästi - kui ära ei võta, siis järgi jookseb ikka ja siis on juba aeg muude lantidega proovida. Lante vahetan palju ja tihti, paadis on tavaliselt kaasas suur hunnik erinevaid lante. Mitte et ma seda püügiedu koha pealt väga oluliseks peaks, aga mu meelest on ühtepidi igav püüda kogu aeg ühe sama landiga ja teistpidi näeb nii paremini ära, mis lanti kala eelistab.

Kui kalakoht leitud, siis läheb ankur sisse. On muidugi ka selliseid kindlaid kohti, kuhu minnes kohe ankru sisse panen ja püüdma hakkan, vältimaks kalale peale triivimist.

Kerimisel on tähtis pausitamine, vahel ainult pausi ajal võtabki. Eriti hooaja algul on tihti nii olnud, et plekiga püüdes tulevad kõik võtud hetkel, kui lant pausi ajal keereldes vajub. Kui näen, et haug landi taga ujub, aga ei võta, siis minul pole aeglasem kerimini aidanud. Pigem ässitab rabama see, kui lanti paar meetrit kiiremini kerid ja siis pausi teed või ridva otsaga kõrvale tõmbad.

Loe teiste haugiässade soovitusi suure kala tabamiseks ajakirja Kalale! mai-juuni numbrist.