Läbi kõrbe ja üle mere Euroopasse - illegaalne immigrant ei ole tingimata põgenik
Üheks tõmbekeskuseks on Nigeris asuv Agadezi linn, sealsesse getosse on tee leidnud sadu noori mehi, peamiselt Kesk- ja Lääne-Aafrika riikidest, kes senisest elust tüdinuna on hakanud otsima paremaid võimalusi mujalt. Ja siis leiavad nad smugeldajaid, kes kalli raha eest lubavad neid imedemaale Euroopasse viia.
Erinevad interneti suhtlusvõrgustikud on leidnud tee ka Musta Aafrika aladele, ning mõistagi teatavad elusalt kohale jõudnud kaaslased ka võitudest oma sõpradele kodus. Paraku need, kellel nii head õnne ei ole, võivad hukkuda tee peal, kas hiiglaslikke Sahara avarusi ületades või siis hädiselt pinnal püsivate aluste pardal. Agadezi kaudu tulevad Euroopasse paremat elu otsima ka senegallased, nigeerlased, malilased, kamerunlased jt.
Illegaalseid immigrante, sh ka alaealisi poisikesi, ronib Agadezis autokasti, kaasas pagas, mille otsas nad suurema osa sõidust ka istuvad. Sealt võetakse ette pikk sõit Sabhasse, 1200 kilomeetri kaugusele Lõuna-Liibüas, kus smugeldajate võrgustik kokku jookseb. 19 meest ronib autole, et kannatada kolm päeva sõitu Liibüasse, kusjuures vahepeal avavad ka tuareegidest beduiinid kõrbes auto suunas tule, haavates üht immigranti.
Kes on leidnud tee Liibüasse, leiab sealt ka edasi tee Vahemere kaldale, mõistagi jälle smugeldajatele makstes, kes valetavad nendele peaaegu kõige kohta. Küll olevat Vahemeri vaid 15 kilomeetrit lai, selle asemel, et mainida ohtudest 300-kilomeetrise veeriba ületamisel. Ja smugeldajad, kelle jaoks on tegemist vähemalt 300-miljoni-dollarilise musta turuga, tegelikult ka oma klientidest ei hooli. Euroopa Liit, kes immigrante avakäsi vastu võtab, aitab ka smugeldajate ärile selgelt kaasa.
"Ülesõit on väga keeruline. Ma tean, et ma olen lasknud end tõmmata ohtlikku seiklusse, see on ka veidi hirmutav, kuid ma tean, et ma pean sellega toime tulema, sest elus peab julgust olema," kirjeldas 16-aastane Ismael Fousseni IB Timesile. Ta jättis kooli Beninis pooleli, et koos venna ja sõbraga Euroopasse sõita.
Tal on ka näidata oma sõprade saadetud fotosid, kes on juba Euroopas kasuvanemad leidnud. Ise nad oma saatuse sepad ei kavatsegi olla.
Tee tuleb kaugemalt lõunast
Tegelikult kogusid nad Tšaadist kokku kohalikke noori, kes olid valmis laskma end illegaalselt Euroopasse tuua. Orbudega tegemist ei olnud, kuid kuna lapsendamisvalmis Prantsuse pered olid nõus maksma kuni 6000 eurot nende eest, siis miks ka mitte kodukohad hüljata? Orjakaubandus 21. sajandi stiilis kedagi sunnitööle ei vii.
Nälg ja vaesus ka kedagi sellele teele ei sunni. Näiteks noormees, kes tahab nii Senegalist Euroopasse jõuda, peab maksma smugeldajatele tuhat dollarit, etiooplane 2500 dollarit, kohati lausa 5000 dollarit. Naisi näeb sellel teekonnal harvem, seda enam, et on ka oht vahepeal mõnele bandiidijõugu asemel hoopis islamiriigi võitlejatele ette jääda, kes suhtuvad naistesse halvasti, kristlastesse veel halvemini.
Vahemere kaldal leitakse järgmised rahapressijad, kes müüvad nüüd pileteid laevadele - kummipaadil 500 dollarit, puidust paadis 1000 kuni 2000, ja loomulikud nad kõik kinnitavad kui ühest suust, et ükski nende paat ei upu. Ja kuni paat veel viimase piirini täis ei ole, peavad illegaalid ootama kuskil laoruumides, et piisav sõitjate hulk täis tuleks. Alžeerias hoitakse neid lausa puurides kinni.
Mullu avanes küll Põhja-Aafrika smugeldajatele veel teine kullaauk, kui sõja eest põgenevad, enamasti ikka jõukamad süürlased olid valmis Euroopasse jõudmiseks maksma. Kõik vähegi vett pidavad alused lükati kaldalt vette, et aga üle Vahemere pääseda. Mõistagi mitte tasuta,
Mis Euroopas saab, seda tavaliselt ette ei mõeldagi. Ikka oodatakse, et siinsed riigid teevad kõik ette ja taha ära, et aga immigrandil hea elu oleks. Kes leiab tööd, see on edukas, kes ei leia, noh see elab lihtsalt slummides ja loodab sõprade abi peale. Ja nii levib ka kuritegevus.
