Mis on ühist Marsikulguril, juhitaval termotuumareaktsioonil ja põlevkivi kaevandamisel? Võib öelda, et kõigis neis protsessides kas kavandatakse või juba kasutatakse lasereid suhteliselt kauge maa tagant ainete koostiste kindlaks tegemiseks, kasutades selleks väga lühikesi ja väga intensiivseid laservälkeid.

Põhimõte on üsna lihtne: laservälge aurustab hetkeliselt tükikese uuritava ainet, kusjuures aine ka ioniseeritakse – elektronid lahutatakse aatomite ja molekulide tuumadest, tekib plasma. Kui aatomid ja molekulid rekombineeruvad eraldub valgus, mille spektri uurimisel saadakse infot aine koostise kohta.

Termotuumareaktoris üritatakse niimoodi saada infot reaktori seinte seisukorra kohta, ilma reaktorisse ronimata. Põlevkivikaevandustes loodetakse sel viisil kindlaks teha põlevkivi kvaliteeti, ilma et keegi lindil sõitvat põlevkivi haamriga koksiks (mõlemal mainitud suunal töötavad ka TÜ füüsika instituudi teadlased). Marsikulgur ja ChemCam uurivad Marsi pinnast, fokusseerides kuni seitsme meetri kauguselt laseri kiire kaljule, ca 1mm täpiks ning mõõtes sealt kiirgunud valgust.
 

See 15. mail salvestatud pilt kinnitab – ChemCam kaamera pilt on jälle terav. Foto: NASA/JPL-Caltech/LANL/CNES/IRAP/LPGNantes/CNRS/IAS

Remonti (so uut tarkvara) vajas kaamera, mis kogub plasma poolt kiiratud valgust – mõõtmisi on võimalik läbi viia vaid juhul, kui kaamera on täpselt kiirgusallikale fokusseeritud. Enne remonti tulistati nö huupi – tehti mitu pilti erinevatele kaugustele fokusseeritud kaameraga ning valiti siis maal õige pilt välja. Aga tingimustes, kus iga megabaidi saatmine tähendab andmesidet teise planeediga, ei ole see just kõige parem lahendus.

Soovime instrumendi loonud ja sellega mõõtmisi tegeva Los Alamose Rahvusliku laboratooriumi (Los Alamos National Laboratory in New Mexico) teadlastele õnne ja edu ning marsikulgurile pikka iga!

Allikad:

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena