San Andrease murrangujoon: kas me tõesti peaks ootama sealt hiigelkatastroofi?
California on näinud suuri looduskatastroofe, kurikuulsam neist 1906. aasta San Francisco maavärin, mis hävitas 80 protsenti sellest linnast, tappes 30 000 inimest. Maavärinaohtlik osariik on ta järjepidevalt, näiteks tänane tugevaim võnge Fortuna all oli magnituudiga 4,3, selle aasta tugevaim võnge on olnud magnituudiga 6,0 American Canyoni all. Enamik maavärinaist küll katastroofi esile ei kutsu.
Eriti Hollywoodi filmidest oleme ka saanud teada maavärinate põhjuse California all - selleks on 1300 kilomeetrit pikk maakoore sees Vaikse ookeani ja Põhja-Ameerika laamasid eraldav San Andrease murrang.
1978. aasta filmis peab Superman hoidma ära katastroofi seal, 1985. aasta filmis "Agent 007: Surma palge ees" saab samasuguse kangelasteoga hakkama James Bond. Filmis "2012" pole aga ühtki jõudu, mis suudaks Californa merre libisemist ära hoida, nüüd siis lisandub pikka katastroofifilmide loetellu ka film "San Andreas".
See, mis katastroofifilmide tegijaile meelepärane, ei pruugi küll alati teadlaste arusaamaga kattuda.
Avastas selle maakooresisese murrangujoone 1895. aastal California Berkeley ülikooli professor Andrew Lawson, kuigi nime sai vöönd siiski 18. sajandil avastatud samanimelise järvekese järgi, mis asub täpselt murrangujoone peal. 1906. aasta San Francisco maavärina järel, mille magnituudiks mõõdetakse praegu 7,8, järeldas Lawson, et murrangujoon jookseb palju kaugemale lõunasse kui ta seni arvas.
Murrangujoon tuleb põhjas Vaikse ookeani põhjast, läbides peaaegu kogu California osariiki, et jätkuda edasi Mehhikot ja sellele riigile kuuluvat California poolsaart eraldava California lahe põhjas.
San Francisco ja Los Angeles asuvad selle joone lähistel, ohtlikus tsoonis on ka kogu California ja suurem osa Mehhikost. Kuigi see murranguala pole ainus ohutsoon kogu Vaikset ookeani ümbritseval tuleringil, on California filmitööstus võtnud selle enda isiklikuks probleemiks või vähemalt ideedeallikaks ja viinud ideed ulmelistesse mõõtmetesse.
Murrang tähistab seal üleminekuala, kus kaks mandrilava laama nihkuvad üksteise servi riivates, idapoolne laam lõuna suunas ja läänepoolne põhja. Kui sellel joonel maa sees midagi murdub, on see tuntav kohe tugeva maavärinana. California juhtivaid geolooge Rick Wilson siiski kinnitab, et sellist maakoore avanemist, nagu viimastes suurfilmides, pole tegelikult oodata.
Maavärinaid tuleb ikka ette, magnituudiga 8,0 on neid Californias nähtud küll vaid 1857. ja 1906. aastal. On umbes seitsmeprotsendiline tõenäosus samasuguseks maavärinaks 30 aasta jooksul. Kuid on peaaegu sajaprotsendiline tõenäosus, et samas ajavahemikus võib oodata maavärinat magnituudiga 6,7 või enam.
Inimesed, kes Californias elavad, peavad seega igal juhul maavärinaiks valmis olema. Aga ohtu, et üks kahest kõvast - maakoore 103 miljoni ruutkilomeetrine Vaikse ookeani laam või 75,9 miljoni ruutkilomeetrine Põhja-Ameerika laam (kannab muide ka Gröönimaad ja Tšukotkat) kuskile eest ära kukuks, ei ole tegelikult olemas. Nende jõukatsumine on kestnud juba miljoneid aastaid.
Californias on rangemaid ehituskoodekseid maailmas, seega on juba 1906. aastast alates hooneid ehitatud selge plaaniga neid maavärinakindlaks teha. Pilvelõhkujad selles osariigis nii kergelt kokku kukkuma ei hakkaks kui film väidab.
Näiteks Jaapani 2011. aasta maavärinas näitasid just sarnaste reeglite alusel ehitatud kõrghooned, et 9,0-magnituudine maavärin neid ei purusta. Kannatasid palju väiksemad, näiteks Fukushima tuumajaama generaatorihooned. Maavärina ajal tuleb küll vaadata, et mõne mööbliesemega pihta ei saa, California pilvelõhkujad kestavad palju paremini kui New Yorgi kaksiktornid.
Kuna San Andrease murrangul liiguvad laamad horisontaalselt, mitte alt üles, siis pole ka oodata, et sealt vallanduks hiigeltsunami, mis Californiat purustaks, selliseks tsunamiks oleks ikka asteroiditabamust vaja. Tsunamit, mis pühiks üle Golden Gate silla, ei ole karta, aga rannikul elavad inimesed peavad olema tsunamiohuks valmis, arvestades kui tihti maa Vaikse ookeani erinevates piirkondades väriseb.
Kui arvestada, et film 2012 kutsus esile üleilmse maailmalõpupaanika, ei tasu ka uue filmi San Andreas hüsteeriat külvavat mõju alahinnata, kuigi põgenikelaineks Californiast pole tegelikult veel vajadust.
