Langeoog - liivane saareke magevee mulli peal, mis peab andma vett 1,5 miljonile inimesele

Ida-Friisimaa saarestikus asuv Langeoog on 14 kilomeetrit pikk saar Saksamaa rannikul, pindalalt vaid veidi suurem meie Naissaarest, majutab aga praegu 1700 alalist elanikku ja suviti veel kuni 1,5 miljonit turisti. Kuid selle saare veevõtusüsteem on pehmelt öeldes omapärane.

Langeoog on, kui geoloogi pilguga vaadata, ei miskit muud kui kuhi liiva. Põhjamere lainetus mõjutab seda pidevalt, tõusu ja mõõna vahel võib veetase iga kuue tunni tagant kerkida või langeda 2,5 meetrit. Ja nii nagu mitme muu Friisimaa ranniku esisel asuvate saare puhul, kolib liivast saar järjest itta - viimase poole sajandi jooksul on Langeoogi rannajoon nihkunud lausa sadu meetreid. Mõni naabersaar on pidanud sellise liivarände tõttu ka oma hooneid kolima.

Aga vesi? Liivast saar on soolasest mereveest läbi imbunud, kuid magevesi, mis peamiselt vihmana alla tuleb, on madalama tihedusega ja seetõttu moodustub mageveest saare pinna sees omapärane mull, või pigem lääts, soolase veega pinnase sisse, ehk kui ehitada sobiva sügavusega kaevusid, saab pinnast kätte magevett, kui liiga sügavale puurida, tuleb vastu soolane vesi.

NASA otsustas sellest omapärasest saarest nüüd satelliitfoto üles panna (siinse loo alguses), kuigi pildilt vist päris selgelt mageveeläätse efekti välja ei loegi. Kaheksa kilomeetrit saarest lõunas asub Ida-Friisimaa rannik ja see jõesuu, mis ülal asuval fotol merre jõuab, on tegelikult purjetatav kanal, Benser Tief, tuues ka sisemaa soiste alade magevett merre. NASA foto on võetud satelliidi Earth Observing-1 (EO-1) küljes oleva Advanced Land Imager (ALI)-kaameraga.

Liivadüünidest saarekesed tänase Ida-Friisimaa ranniku esisele on hakanud kujunema millalgi 2800 aastat tagasi, Langeoog sai taimestiku alles 1200 aastat tagasi ja täna on ta juba tõsise asustusega kuurort. Kuid 1,5 miljonit inimest veega varustada polegi teab mis lihtne. Mageveeläätsed asuvad pinnases saare otstes, vahepealsed järved keset saart on soolase veega.

Probleem on mõistagi kõigi suvitajate veega varustamisel, sest saar vajab aastas 330 000 kuupmeetrit vett. Osaliselt on abiks muidugi ka kohale veetav pudelivesi, aga joogivett ammutatakse saarel 13 kaevust, mille sügavus on viis kuni kümme meetrit ja pumpadega suunatakse vesi sealt ka torustikku. Kui veetarbimine liiga suureks läheb, on see kohe näha, sest soolane vesi hakkab kaevudesse imbuma.

Kuigi tegemist on pisikese saarega, pindala 19,67 km² on vaid pisut suurem meie Naissaarest, on Langeoogil oma lennuväli ja sadamat ühendab saarel asuva samanimelise linnaga lühike raudtee. Autosid saarel küll ei näe, suvitajad peavad jätma oma autod mandrile, kui saarele sõita tahavad, vaid tuletõrjel ja kiirabil on saarel mootorsõidukid. Politsei ja arstid liiguvad ringi jalgratastel, postkontoril ja kullerteenusel on siiski elektriautod.

Selge eeskuju, kuidas Naissaart võiks edasi arendada:

Saarel on ka rida hotelle, samas külalistetoad on praktiliselt igas majas. Ja ennekõike on saare õhk puhas pea igasugusest õhu saastest. Kuid saare kõrgeim punkt Melkhörndüne on turistide jalge all oma kõrgust kaotanud ja loovutas saarestiku kõrgeima koha tiitli naabersaare Spiekeroogi valgele düünile.

Langeoogil asub monument laulusõnadest kuulsale Lili Marleenile ja selle laulu esitajale Lale Andersenile, kes on maetud saare surnuaeda.