Hübriidsõjast Vene moodi: 21. sajandi vallutajal võib olla sada nägu
Ukraina kui konflikti nõrgem pool edastab infot riigi idaosas toimuvate sõjaliste arengute kohta üsna ettevaatlikult, hoiab üleval online-infokülgi nagu näiteks inforesist.org ja liveuamap.com, lisab artiklitele sageli luureinfo, satelliidipildid ja faktipõhised analüüsid, mida täiendavad rindepiirkonnas viibivate reporterite ülevaated.
Putini režiimi poolt karmikäeliselt juhitud Vene riigimeedia nimetab Ukrainas toimuvat kohaliku elanikkonna ennastsalgavaks vabadusvõitluseks „ebaseadusliku Kiievi hunta“ vastu, kusjuures „hunta“ olevat vaid USA välispoliitika verine käepikendus. Vene meedia ei põrka tagasi faktide moonutamiselt ja otsestelt valedelt, mida ei saa neile ka ette heita, sest Venemaa Föderatsioon on nii nende presidendi Vladimir Putini kui ka välisministri Sergei Lavrovi suu läbi kõige kõrgemal riiklikul tasemel väitnud, et Ida-Ukrainas ei viibi mitte ühtegi Vene regulaarväelast ega relvasüsteemi, kuigi Venemaalt on Ukrainasse veetud rohkem soomustehnikat kui on näiteks kogu Poola armeel kokku. Lääne ühiskonda kujutatakse Vene meedias deemonina, kelle vastu võitlemine on iga venelase aukohus.
Mistahes vallutussõda maskeeritakse ülla kattevarjuga, püüdes rahvale jätta muljet, et sõda peetakse enesekaitseks. Vallutussõja maskeerimise taktikast rääkis juba Teise maailmasõja aegse Saksamaa õhuvägede juht Hermann Göring. Väljavõte intervjuust, mis tehti 3. jaanuaril 1946, kui Göring ootas oma kongis Nürnbergi sõjakuritegude kohtu otsust.
Göring: Loomulikult ei soovi inimesed sõda. Miks peaks mehed oma kodust lahkudes riskima eluga, kui parim, mis nad selle eest tasuks võivad saada, on õnn ühes tükis tagasi tulla? Loomulikult ei soovi tavalised inimesed sõda. See kehtib Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ja loomulikult ka Saksamaal. See on iseenesestmõistetav. Kuid lõppude lõpuks on riigijuhid need, kes kasutavad rahvalt saadud volitusi egoistlike otsuste tegemisel. Siin ei ole vahet, kas tegu on demokraatliku või parlamentaarse riigivõimuga, fašistliku või kommunistliku diktatuuriga.
Küsitleja Gilbert: Siin on siiski vahe sees. Demokraatlikus ühiskonnas on rahval oma esindajate kaudu sõnaõigus ja Ameerika Ühendriikides võib sõja välja kuulutada vaid Kongressi otsusega.
Göring: See kõik kõlab kenasti, kuid hoolimata sellest, kas rahval on hääleõigus või mitte, on riigijuhil lihtne oma tahtmist saavutada – kõik, mis ta tegema peab, on rõhuda sellele, et tema riiki rünnatakse. Kõik sõjavastased saab maha suruda, üks vastaline hääl teise järel, süüdistades neid patriotismi puudumises. Veena rahvast selles, et nende riik on hädaohus ja see töötab riigikorrast hoolimata samamoodi igal pool.
Venemaa meedia telesaated vaid kinnitavad Göringi seisukohtade paikapidavust tänapäevalgi. 8. veebruaril 2015 NTV vestlussaates „Список Норкина“ süüdistasid kõik stuudiosse kutsutud Ksenja Sobtšakki, kes ainsana pani kahtluse alla selle, mida Vene meedia edastab Ukraina sündmuste kohta. Riiklikult õhutatav Ukraina-vastane hüsteeria tõusis aga hoopis uuele tasemele, kui tapeti Boriss Nemtsov. Kuigi väidetavad tabati tapjad nädalaga, on uurimine ise läbipaistmatu, süüpinki toimetatud tšetšeeni päritolu süüalused selgete piinamistunnustega, nende teo motiivid aga kaheldava väärtusega ja pigem tekitavad veelgi rohkem küsimusi. Loole heidab tumedat varju Nemtsovi lähedastelt ja sõpradelt pärinev info, et tuntud opositsiooniliider plaanis lähiajal avaldada ümberlükkamatud tõendid Vene relvajõudude osalemise kohta Ukraina konfliktis.
Kolmanda vaate Krimmis ja Ukrainas toimuvale annab ülejäänud maailma meedia, kus info kvaliteet kõigub ühest äärmusest teise, sõltuvalt sellest, kas tegu on soliidse uudistekanaliga, kes üritab vastukäivas uudisvoos välja selekteerida adekvaatset informatsiooni ja parimal juhul hoiab konfliktipiirkonnas oma korrespondente, või kollase meediaga, kelle jaoks on oluline vaid vaatamiste arv, mitte uudiste objektiivsus.
Kindral Ants Laaneots: see on Venemaa ja Ukraina vaheline sõda
Kindral Laaneotsa sõnul pole selle konflikti puhul tegu separatismiilmingutega, vaid täiemahulise sõjaga Venemaa ja Ukraina vahel, kus Venemaa eesmärgid üritatakse saavutada armeekindral Valeri Gerassimovi doktriiniga määratletud hübriidsõja abil.
Ukraina konflikti algus ulatub tagasi 2000. aastate algusesse, kui Kremlis käidi välja idee – postsovetlik ruum kuulub Venemaa mõjusfääri ja tuleb taasliidendada, kusjuures plaani teostamisel oli võtmetähtsusega Venemaa mõjuvõimu põlistamine Ukrainas.
Venemaa plaan oli hoida Ukraina poliitiliselt nõrgana, majanduslikult oma mõjusfääris, zombistada ukraina rahvas propagandaga, murda tema kaitsetahe ja tõmmata Ukraina Venemaa juhitavatesse riiklikesse ühendustesse nagu tolliliit, SRÜ ja NATO-vastane kollektiivse julgeoleku nõukogu.
Kui Ukraina liidendamise plaan oleks edenenud loodetust paremini, oleks Venemaa proovinud lõigata Ukraina ära Mustast merest, luua ühenduse Transnistria nukuvabariigiga ja liikuda edasi Moldovasse, kust avaneks sisuliselt tee Lõuna-Euroopasse. Ukraina iseseisvumine ja lähenemine Euroopa Liidule ja NATO-le oleks sellised Moskva plaanid võimatuks muutnud.
Venemaa asus Ukrainat süstemaatiliselt nõrgestama, kuid püüe üle võtta võtmepositsioone Ukraina julgeolekuteenistuses ja majanduses ebaõnnestusid, sest Ukraina oligarhid ei soovinud kaotada otsustusõigust ja asuda teenima Putini alluvatena. Ka Ukraina allutamine Janukovõtši kliki kaudu ebaõnnestus, sest Janukovõtši otsus mitte sõlmida Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepet põhjustas riigis laialdast rahulolematust ja Maidanilt alguse saanud sündmuste jada viis võimuvahetuseni.
Ettekäänded kallaletungiks Ukrainale valiti standardsed: bandeeralaste poolt ohustatud venelaste kaitsmine Krimmis ja Ukraina idaosas, samuti õhust võetud argument, et Krimm ja nn Novorossia kuuluvad ajalooliselt Venemaale.
Mindi isegi nii kaugele, et Vene riigiduuma asespiiker Vladimir Žirinovski suu läbi tehti küüniline ettepanek Poolale, Ungarile ja Rumeeniale Ukraina jagamiseks. Nii oleks algsest Ukrainast alles jäänud poole väiksema territooriumiga riik ja oli selge, et tükeldatud Ukraina liidendamine Venemaaga oleks vaid aja küsimus.
Venemaa ülesanne tundus realistlik. Ukraina strateegilise kaitse bülletään ehk nn valge raamat, mis võeti vastu 2012. aastal ja tutvustas Ukraina kaitsevägede arenguplaane kuni aastani 2015, oli sisuliselt Ukraina relvajõudude vähendamise plaan.
Paberi peal olid Ukraina relvajõud muljetavaldavad. Soomusüksustes oli arvel rohkem kui 1100 tanki ja tuhandeid soomukeid, kuid reaalselt võis neist kasutamiskõlblik olla 10–15%.
Ainuüksi Ukraina lennuväe koosseis pidi koosnema rohkem kui 45 000 isikust, kuid Krimmi kriisi kulminatsioonihetkel tehtud Ukraina kindralstaabi avalduses märgiti, et reaalselt on riigi lahinguvõimeliste üksuste isikkoosseis kõigis väeliikides kokku umbes 6000 meest. Ukraina sõjaväes oli 22 000 täitmata ametikohta ja välja polnud võimalik panna ühtegi täiskoosseisulist ja lahinguvõimelist pataljoni, mitte ühtegi lahinglennuvõimekusega eskadrilli jne. Terav puudus valitses noorem- ja vanemohvitseridest.
Kui algselt kuulus Ukraina relvajõududesse 495 000 meest, siis aastate jooksul oli see arv vähenenud 179 000-ni. Riigi kaitse-eelarve ei ületanud ühelgi aastal 2 mld dollarit ja raha jätkus vaid minimaalsete vajaduste katteks, millest põhiosa kulus kokku kuivanud isikkoosseisule palkade maksmiseks. Ohvitseride väljaõppes tekkisid suured vajakajäämised, sest raha õppuste korraldamiseks polnud.
Ukraina olukorra muutis veel keerulisemaks maavägede paigutus, sest Nõukogude Liidu ajal olid kasarmusüsteemid välja ehitatud läänest tuleneva ohu vastu ja põhiosas asusid Ukraina väeosad riigi lääneosas. Iseseisvusajal kokku kuivanud sõjaväe rahastamine ei võimaldanud ehitada praktiliselt ühtegi uut kasarmut ja uued väeosad loodi vaid olemasolevaisse asukohtadesse. Kõige lõpuks oli Venemaa poolt tulenev oht Ukraina jaoks täiesti ootamatu, sest venelasi loeti vennasrahvaks.
Putini hübriidsõja viis etappi Ukrainas
Sõja 1. etapp – veebruari lõpp – mai esimene pool 2014. Juba aasta alguses asuti Krimmi poolsaarele varjatult koondama Vene erivägesid. Ootamatu operatsiooni tulemusena blokeeriti kõik Krimmis asunud 193 Ukraina sõjaväeosa, murti kolme nädalaga vastase moraal ja võeti väeosad üle. Ukraina sõjaväeline juhtimine kukkus kokku, 10 000 vene eraldusmärkideta eriüksuslast hõivasid tähtsad side- ja valitsusasutused vaid loetud päevade jooksul.
Samaaegselt viidi läbi massiivne propagandarünnak, milles Venemaa lubas Krimmi ja Ida-Ukraina elanikele pudrumägesid, samuti püüti tõestada Venemaa õigusi Krimmile ja Ukraina idaosale. 16. märtsil toimus Krimmis „referendum“, mille väga suure tõenäosusega võltsitud tulemustele tuginedes poolsaar Venemaa poolt annekteeriti.
Krimmi operatsiooni lõpupäevadel algas Vene vägede koondamine Ukraina idapiirile ja separatistide aktiveerumine Donetski ja Luganski oblastis. Ukraina ründamiseks seati kahes laines valmis kuni 80 000 Vene sõdurit, 40 000 piiri vahetus läheduses ja sama palju kõrgendatud valmisolekus oma alalistes paiknemiskohtades.
Kes olid need relvastatud terroristid, keda Vene meedia separatistideks nimetab? Hübriidsõja alguses loodi Venemaalt saadetud GRU ja FSB ohvitseride juhtimisel väikesed venemeelsed kuritegelikud võitlusgrupid, kes asusid mässu organiseerima. Selliste diversioonigruppide ülesanne oli vallutada strateegilised objektid ja need üle anda kohalikku päritolu terroristidele. Just need algsed võitlusgrupid lasksid alla ka esimesed Ukraina helikopterid. Venemaa poolt relvastatud kohalikud ebaseaduslikud grupeeringud moodustasid nn separatistide teise ešeloni.
Kolmanda osa terroristidest moodustasid ideelised vene natsid. Sageli olid need eelnevate sõdade veteranid, näiteks Süüria, Afganistani või Tšetšeenia sõja kogemustega inimesed, samuti Krimmis toimetanud eriüksuslased, kellest kõige tuntum on Vene armee alampolkovniku paguneid kandnud Igor Girkin (Strelkov), kes juhtis Hundikarja nime kandvat kasakate üksust.
Kolmanda grupi hulka kuulub lisaks eelnimetatuile üsna kirju seltskond: kasakad Nikolai Kozitsõni juhtimisel, erinevatesse organisatsioonidesse kuuluvad kohalikud venekeelsed aktivistid, Ramzan Kadõrovi saadetud kaks tšetšeeni pataljoni, vene palgasõdurid ja seiklejad, nende hulgas palju pisikurjategijaid, kellele pakuti süüdistustest loobumist, kui nad nõustuvad paar kuud Ida-Ukrainas sõdima.
Ebaseaduslikele relvastatud gruppidele lisandusid eraldusmärkideta vene regulaarüksused ja spetsnazi süsteemis tegutsevad väeosad. Tuginedes oma allikatele väidab kindral Ants Laaneots, et nn separatistide arv ei ületanud ka tipphetkel 40% Ida-Ukrainas tegutsevatest Venemaalt Ukrainasse sisenenud vägedest.
Sõja 2. etapp – mai teisel poolel 2014 algas Ukraina vägede terroristidevastane operatsioon (ATO). Kiiev toibus šokist, sisuliselt tühjalt kohalt organiseeriti uued relvajõud, taastati üksuste vaheline koostöö ja usaldus, tegeleti reeturite väljafiltreerimisega. Drastiliseks näiteks oli kontraadmiral Denis Berezovski, kes oli seni olnud ustav ohvitser ja määrati Ukraina mereväe ülemaks, kuid juba kaks päeva hiljem läks üle Venemaa poolele ja vandus truudust Krimmi autonoomsele vabariigile. Palju esines varjatud reetmist. Ukraina vägede tegutsemise ja plaanide kohta anti vastasele infot, mis võimaldas nurjata mitu ATO operatsiooni ja alla tulistada Ukraina õhujõudude transpordilennukeid.
ATO alustamise põhjus oli see, et sõda oli võimatu välja kuulutada, sest ametlikult puudus vastaspool. Oma rahvale sõda kuulutada pole võimalik, aga Venemaa oma osalust konfliktis eitas. Ka ei usutud venelaste laialdast konflikti sekkumist.
Lisaks regulaarvägedele asusid ukrainlased moodustama vabatahtlikke pataljone. Loodud rahvuskaardi ja territoriaalpataljonide üksused saadeti Ida-Ukrainasse ja püüti taastada kontroll riigipiiri üle.
Operatsiooni alustas Ukraina poolel 11 000 võitlejat, enamasti vanemate aastakäikude mehed. Relvastatud terroristlike grupeeringute üldarvuks hinnati kuni 4000 meest, kelle vastu ülekaalukamad Ukraina üksused operatsioon alguses edu saavutasid. 2014. aasta juuli lõpuks jagati Kremli-meelsete terroristide poolt hõivatud alad kaheks ja nn separatistid piirati sisse eraldi Donetski ja Luganski piirkonnas.
Hilisemate sündmuste valguses osutus kiiludena piiri ja terroristide vahele tungimine ukrainlaste strateegiliseks veaks. Kuna Venemaa plaan Ukraina üksusi rünnata ei olnud teada, ei peetud vajalikuks suuremate reservide koondamist ja see viiski ATO avaoperatsiooni läbikukkumiseni.
Sõja 3. etapp – alates 23. augustist kuni septembrini 2014 algas Vene vägede sissetung, tekkis nn Ilovaiski katel ja Ukraina väed pidid suurte kaotuste hinnaga tagasi tõmbuma.
Sel ajal kui Venemaa alustas pidevat piiriülest tulistamist, kasutades selleks raketisüsteeme GRAD ja raskesuurtükiväge, manööverdati Vene üksused rünnakupositsioonidele.
18. augustil hooples DNR-i juht Vitali Zahhartšenko, et Venemaalt on saadud hulk soomustehnikat ja arvukalt elavjõudu.
24. augustil, Ukraina iseseisvuspäeval, ületasid venelaste kuus taktikalist gruppi suurtükiväe ja tankide toetusel Ukraina piiri ja alustasid edasiliikumist. Uus rinne avati lõunas Aasovi mere ääres, kus vallutati Novoazovsk. Ilovaiski all ümber piiratud 3000 ukraina võitlejat kandsid suuri kaotusi, hinnanguliselt hukkus u 700–800 meest, sama palju langes vangi, ülejäänutel õnnestus tagasi jõuda põhivägede juurde. Venelaste poolt lubatud evakueerumiskoridorid osutus lõksudeks, lahkuvate Ukraina üksuste pihta avati reetlikult tuli nii kerg- kui ka raskerelvadest.
Sõja 4. etapp – 5. detsember kuni 2015. aasta jaanuari keskpaigani. Minskis saavutati lepe relvarahuks. Rindejoon stabiliseerus. Praeguseks on selgunud, et Venemaa ega nende toetatud terroristlikud rühmitused ei kavatsenudki Minski lepet täita.
19. detsembril kirjutati poolte vahel alla memorandum, et raskerelvad viiakse rindejoonest 15 km kaugusele. Sellise leppe täitmine muutis terroristide jaoks problemaatiliseks Donetski ja linna lennujaama hõivamise, sest rindejoon asus Donetski lääneosas, läbides lennuvälja. Raskerelvade lahkumise korral oleks terroristid kaotanud piirkonna üle kontrolli. Sellel põhjusel üritati ukrainlasi iga hinna eest Donetski lennujaama hoonestust välja suruda.
Rotatsiooni korras saabusid 1.-2. detsembril kohale uued vene regulaarüksused, kes kohe ka rünnakule saadeti. Kaotused osutusid nii rasketeks, et kohale oli sunnitud ilmuma vene maavägede ülema asetäitja kindralleitnant Aleksandr Lentsov isiklikult. 3. detsembriks lepiti kokku vaherahu, et hukkunud 299 vene sõduri surnukehad lennuväljalt ära viia.
Lentsovil oli ka teine ülesanne – rahustada maha separatistide üksused, sest terroristide vahel tekkinud pinged kasvasid sageli tulevahetusteni. 14. detsembriks võeti kõigis terroristide relvaüksustes juhtimine venelaste poolt üle, mis sageli tähendas ka kohalike juhtide füüsilist likvideerimist. Kogu lahingutegevuse juhtimine koondati Venemaa Lõunaringkonna 8. armee staabiülema Kozokovi alla.
Sõja 5. etapp – alates 18. jaanuarist kuni 15. veebruar 2015 – konflikti järsk laienemine. Putini esitas välisminister Sergei Lavrovi kaudu ultimaatumi: kui Kiiev ei järgi kokkuleppeid, on sellele Ukraina jaoks pöördumatud tagajärjed. Algas vene regulaarvägede suur sissevool Ida-Ukrainasse. Kremli-meelse terroriorganisatsiooni DNR juht Zahhartšenko teatas, et Minski lepped neile ei kehti.
25. jaanuaril 2015 sooritasid OSCE analüüsi ja ÜRO hinnangu põhjal Vene väed või Venemaa poolt toetatud terroristlikud rühmitused sõjakuriteo, tulistades sihilikult Mariupoli elamurajoone raketiheitjatest GRAD. Hukkus vähemalt 30 inimest, nende seas lapsi, 102 inimest sai vigastada.
Seni on Venemaal väga raske leida legitiimset põhjendust lennuväe kasutamiseks, kuna eitab kategooriliselt oma osalemist Ukrainas. Lennuväe kasutamine tooks kaasa Venemaa agressorriigiks nimetamise ja NATO sekkumise.
Pärast 16-tunnist maratonkohtumist 12. veebruaril Minskis teatas Vladimir Putin, et on kokku leppinud Ukraina, Saksamaa ja Prantsusmaa liidritega uue vaherahu kehtestamises alates 15. veebruari südaööst. Osapooled leppisid kokku kõigi võõrvägede Ukrainast lahkumise küsimustes ja raskerelvastuse tagasitõmbamises rindejoonest vähemalt 50–70 km kaugusele.
Seni on Minsk-2 vaherahu olukorda piirkonnas rahustanud, seda kinnitavad ka OSCE vaatlejad.
Lõpetuseks võib lisada, et oma senise tegevusega on Venemaa rikkunud 1965. aasta Genfi konventsiooni, 1994. aasta sõlmitud Budapesti memorandumit, millest vastutasuks tuumarelvadest loobumisele lubasid Venemaa, Suurbritannia ja USA garanteerida Ukraina territoriaalse puutumatuse, ja 1997. aastal Venemaa ja Ukraina vahel sõlmitud vastastikuse abistamise ja sõpruse lepingut, kus selgelt märgitakse, et koostöös lähtutakse lepingupoolte territoriaalsest terviklikkusest. Kõigi nende lepingute rikkumise tulemusena on Venemaa usaldusväärsus lepingupartnerina nullilähedane.
Kes on nn separatistid?
Kuni Venemaa ei tunnista oma osalust Ukraina konfliktis, ei pea ta välja kuulutama spetsiaalset sõjalist operatsiooni, vaid saab tegutseda varjatud strateegilise erioperatsiooni raames, ettevalmistused algasid selleks vähemalt 2002. aastal. Venemaa eesmärkide saavutamise tööriistad on ebaseaduslikud relvastatud üksused, mida tavaliselt juhib Ukraina kodanik. Sellised üksused jagunevad kaheks omavahel roteeruvaks osaks, kellest üks täidab lahinguülesannet ja vahetatakse pärast seda reservi poolt välja. Igal terroristliku üksuse juhil on kontakt vene spetsnaziga ja koordinaator Venemaa poolel, kust planeeritakse üksuse tegevust. Selline struktuur hoiab kõik Ukrainas tegutsevad Venemaa poolt mahitatud ja relvastatud üksused range kontrolli all.
Ukrainat rünnanud umbes roodusuurused väeosad koosnevad komandörist, tema asetäitjast ja nende kahest ihukaitsjast, kolmest rünnakugrupist, ühest spetsgrupist, milles snaiprid, sapöörid ja sõjandusspetsialistid eriülesannete täitmiseks. Eelnevaile lisandub luuregrupp ja valvegrupp, kelle hoole all on laskemoonavarud. Tihti abistab terroriste kohalikest tsiviilisikutest koosnev nn vastupanugrupp, kes aktiveerus juhtudel, kus Venemaa korraldusel tuli läbi viia mõni konkreetne operatsioon. Ülesande täitmise järel sulanduvad sellised inimesed taas elanikkonna hulka. Kohalike ülesannete hulka kuulus ka luuretegevus, mida viidi läbi FSB ohvitseride suunamisel.
Relvastatud terroristide taktika on väga mitmekesine ja kohandus vastavalt looduslikele ja taktikalistele tingimustele. Rünnatakse kontrollposte, viiakse jooksvalt läbi luuret ja diversiooniakte, mille tegemiseks imbutakse Ukraina vägede tagalasse. Laialdaselt kasutatakse Venemaa luureandmeid ja Venemaal 22. brigaadi väljaõppekeskuses Rostovi oblastis ette valmistatud spetsialiste. Vene julgeolekuteenistuse tellimuses on märgitud, et 2014. aasta novembriks pidi olema ette valmistatud 2500 diversanti. Muuhulgas on diversantidest paljudel kriminaalne minevik ja nad on Ukraina kodanikud.
Diversandid moodustavad laiema võrgustiku, mida juhivad FSB ja GRU ohvitserid. Ühe diversioonigrupi koosseisu kuulub tavaliselt 3–5 inimest, kes on relvastatud summutitega püstolite, markeeringuta magnetmiinide, lõhkeaine, käsitulirelvade ja raketiheitjatega. Juba vähemalt kümmekond aastat tagasi hankisid teatud inimesed Ukraina kodakondsuse ja asusid ettenähtud piirkondades elama ja töötama. Kinni on peetud mitu diversanti, kes töötasid otse Ukraina siseministeeriumi alluvuses.
Diversantidel fantaasiat jätkub
Ka diversioonigruppide taktika pole millegagi piiratud. Peetakse aktiivset infosõda, ähvardatakse Ukraina ohvitsere, lubades nad kinni püüda ja hävitada. Laialt kasutatakse hirmutamist, et sundida Ukraina väeosi kontrollposte maha jätma. Helistatakse anonüümsetelt numbritelt sõjaväega liitunute peredele ja teatatakse, et lähedane on kadunud või tema väeosa ümber piiratud või hävitatud. Järjepidevalt külvatakse elanike hulgas paanikat ja levitatakse valeteateid.
Diversantide relvaks on saanud internet, kuhu lisatakse foto- ja videomaterjali tapetud või vangilangenud Ukraina sõdurite kohta, et vähendada ukrainlaste kaitsetahet. Süstemaatiliselt korraldatakse rünnakuid Ukraina tsiviilelanikkonna vastu, andes enne terroriaktide toimumist sellest teada Vene telekanalitele, et need üles võetud materjali abil toimunut ukrainlaste rünnakutena serveeriksid.
Terroristid on organiseerinud mahajäetud tööstushoonetesse ja kaevandustesse relva- ja moonalaod. Nimetatud rajatised sobivad hästi ka raskerelvastuse hoidmiseks ja remondiks, sest nii kaevandustel kui ka tööstuskompleksidel on tavaliselt oma autonoomne raudteeharu.
Massiivselt kasutavad terroristid miinilõkse, mis on mõnes piirkonnas halvanud täielikult Ukraina sõjaväe operatsioonid, ja valmistavad liikuvaid tulepunkte, paigutades raskekuulipilduja või seniitkahuri mõne veoki kasti. Sellise külgedelt varjatud ja ülalt katmata relvaga sõidetakse operatsioonipaika, avatakse tuli ja lahkutakse kohe.
Massiliselt on Venemaalt terroristide kasutusse jõudnud raketisüsteeme GRAD, mida on väga raske kahjutuks teha, sest pärast iga tulelööki liiguvad need kohe järgmisele positsioonile. Ka kasutatakse GRAD-e elumajade vahel, mis muudab vastutule võimatuks. Sageli kasutavad terroristid inimkilpe. On tulnud ette juhuseid, kus terroristide konvoisse lisatakse mõni koolilapsi vedav buss. Taktikalise võttena üritavad terroristid imbuda kahe Ukraina üksuse vahele ja avada mõlemas suunas tuli, et provotseerida ukrainlasi üksteist tulistama.
Ukraina jõustruktuurid on kinni püüdnud diversante, kes LifeNewsi ajakirjanike nime all piirkonda pääsevad, et seal diversiooniakt läbi viia. Kaks sellist võtet kasutanud FSB töötajat tabati hetkel, kui nad olid seadnud kasutusvalmis Poola päritolu õhutõrjeraketiseadeldise Grom, mis oli pärit 2008. aastal Georgia sõjast saadud Venemaa sõjasaagi hulgast, et hakata Ukraina helikoptereid tulistama.
Terroristide relvastusse kuuluvad peaaegu kõik Vene armees kasutatavad käsitulirelvad: raskekuulipildujad Kord, suurekaliibrilised ASVK snaipripüssid, vaid FSB-s kasutatavad summutiga ründeautomaadid, kõikvõimalikud õhutõrjeraketid ja tankitõrjerelvad. Kasutusele on võetud isegi 1941. aastast pärinevad 14,5 mm kaliibriga Simonovi tankitõrjepüssid, mille volframkarbiidist südamikuga moon on osutunud tõhusaks BMP-de ja teiste soomukite vastu.
Kogu terroristide luure, rahaline ja relvatoetus pärineb Venemaalt. Suurepäraselt ollakse kursis kohaliku mentaliteedi ja oludega, omatakse kõrgtasemel sidesüsteeme ja autonoomset mobiilisidet. Terroristide luuretegevus katab kogu Ukrainat, kõige paremini on see korraldatud Odessa, Luganski ja Donetski rajoonis.
Terroristide nõrkus on sõltuvus kohalike toetusest ja moona juurdeveost. Järjest tõhusamalt tegutsevad terroristide vastu partisanid ja senimaani pole venelased suutnud tuua välja ühtegi fakti mõne partisani kinnivõtmisest või hävitamisest.
Veebruari lõpuks 2015 oli Venemaa teinud suuri jõupingutusi, et ebaseaduslike relvagrupeeringute juhtimine koondada Venemaa kõrgema väejuhatuse ja sellele lojaalsete inimeste kätte, likvideerides sellised terroristide väeülemad, kes liiga suurt iseseisvust ilmutavad. Seni pole sellise kontrolli saavutamine täielikult õnnestunud.
Vabatahtlikud Ukraina pataljonid
Ukrainas moodustati nelja tüüpi vabatahtlikke pataljone:
- 1. kergelt relvastatud territoriaalkaitsepataljonid, mis alluvad kaitseministeeriumile ja mida kasutatakse strateegiliste objektide kaitseks. Pataljonid koosnevad mobiliseerituist, kuid vastu võetakse ka vabatahtlikke ja mõni neist, näiteks Aidar, ongi komplekteeritud vaid vabatahtlikest.
- 2. Oblastite sisekaitsejõududena tegutsevad MVD sisekaitsepataljonid, tuntumad näiteks Azov ja Dnepr, mis olid ette nähtud sisejulgeoleku tagamiseks ja olid varustatud kergerelvastusega. Algselt tankitõrjerelvastust polnud, kuid nüüdseks on üksustele üle antud ka raskerelvastust ja soomustehnikat. Initsiatiiv uue relvastuse soetamiseks tuleb tihti pataljoni enda poolt.
- 3. Ainult vabatahtlikest komplekteeritud rahvuskaardi reservpataljonid. Algselt kuulusid 460 võitlejat ühendava rahvuskaardi relvastuse hulka vaid käsirelvad, kuid pidevalt täiendatakse relvastust raskerelvastusega, näiteks õhutõrjekuulipildujate ja miinipildujatega.
- 4. Vabatahtlikud kodanikuühenduse Paremsektor (Правий сектор) pataljonid, kuhu algselt koondus umbes 400 meest. Neisse astusid isikud, kes ei kuulu kutsealuste hulka.
Lisaks eelnimetatuile eksisteerivad veel vabatahtlike pataljonide koosseisus tegutsevad rahvuslikud omakaitseüksused. Üksustesse kuulub palju üle 50-aastaseid mehi, kes samuti ei kuulu enam kutsealuste hulka, kuid soovivad Venemaa agressioonile vastu astuda.
Vabatahtlikel pataljonidel on olnud palju abi ka sõjaväelise väljaõppe ja missioonikogemustega välismaalastest, keda meelsasti vastu võetakse ja kelle abisse ka Ukraina armee soosivalt suhtub, sest välismaalased suudavad täita keerulisi ülesandeid, näiteks tegutseda snaipripaaridena.
Taktikast
Vabatahtlike üksuste ülesanne oli läbi viia autonoomseid ATO erioperatsioone, võtta üle kontrollposte ja sooritada lööke vastase tagalasse. Üksuste tegutsemist raskendas kõrgema juhtimisstruktuuri puudumine, mis ei võimaldanud tegevust koordineerida ja pikemalt planeerida. Palju tuli ette isetegevust, ka lahinguvõime, tehnika, relvastus ja noorsõdurite väljaõpe olid puudulikud. Puudus isegi ühtne vorm, sest kogu vabatahtlike varustamine oli pandud nende endi õlule. Kuulivestid, optika ja muu varustus osteti annetuste või oma raha eest. Algul osutus keeruliseks isegi relvastuse ja laskemoona hankimine, aga need mured on nüüdseks lahendatud.
Vabatahtlike üksuste kaootiline tegevus kestis 2014. aasta juunikuuni. Siis hakkasid Kremli-meelsed terrorijõugud suurematesse üksustesse koonduma ja võtsid kasutusele soomustehnika, raketisüsteemid GRAD, tankid, miinipildujad ja suurtükid. Raskelt relvastatud vastasele tõhusate vastulöökide andmiseks tuli ka vabatahtlikel pataljonidel oma taktikat kardinaalselt muuta.
Hoolimata ebaühtlasest tasemest oli vastloodud vabatahtlikel Ukraina väeosadel palju plusse. Kuna vabatahtlike hulgas oli palju kohalikke, tundsid nad hästi piirkonda, kus nad operatsioone läbi viisid. Üksustel oli kõrge moraal, sest teati, mille eest võideldi. Terroristid kasutasid väga ebastandardset võitlustaktikat, kuid Ukraina vabatahtlikud pataljonid suutsid vastata samaga, sest tänu eraautodele olid nad piisavalt mobiilsed. Tänu heale kontaktile kohalikega oli neil ka hea luureinfo.
Vabatahtlike kõrge võitlusmoraal võimaldas neid kasutada erinevate objektide vallutamisel ja kontrolli alla võtmisel. Terroristidest puhastamise järel anti objektid üle teistele üksustele. Vabatahtlike pataljonid valvasid tähtsaid ühiskondlikke ja riiklikke punkte, valimisjaoskondi, konvoeerisid vange, turvasid teid ja kogusid luureandmeid.
Kui esmase uudisevoo järgi jäi mulje, nagu võitlekski terroristide ja Vene üksuste vastu vaid vabatahtlikud, siis nii see siiski polnud. Vabatahtlikel oli Ukraina regulaarvägesid abistav roll. Suur abi oli vabatahtlikest pataljonidest terroristidele tiibadelt löökide andmisel, mis aitas varjata ATO pealöökide suundi. Vabatahtlikud olid edukad vastase soomustehnika hävitamisel või hõivamisel, samuti võtsid nad palju vange ja tekitasid vastase elavjõule suuri kaotusi.
Kui ATO algusperioodil oli üksuste koordineerimisel ja juhtimisel palju probleeme, siis praegu on suurem osa neist lahendatud. Lahinguülesanded suudetakse kogenud juhtivkoosseisu poolt detailselt läbi mõelda, isetegevust välditakse ja operatsioonid kooskõlastatakse kõrgema sõjaväelise juhtkonnaga.
Reorganiseerimine
2014. aasta jaanuaris-veebruaris vabatahtlikud pataljonid reorganiseeriti ja viidi üle soomusüksuste koosseisu, mida nad turvama asusid. Selline ümberkorraldus lahendas vabatahtlike pataljonide rasketehnikaga varustamise probleemid. Pidevalt paraneb vabatahtlike koostöö suurtükiväega, kuid senimaani on puudus korraliku väljaõppega komandöridest. Vabatahtlike üksuste komandöre ei määrata Ukraina sõjaväelise juhtkonna poolt, vaid üksuste juhid on kasvanud välja autoriteetsetest võitlejatest. Tihti ongi kogu üksus alguse saanud ühest autoriteedist, kelle ümber on koondunud teised vabatahtlikud.
Aasta jooksul on vabatahtlikud üksused ennast õigustanud ja saanud Ukraina kaitsejõudude ametliku tunnustuse, mis aitas lahendada suurema osa nn lastehaigustest, näiteks varustada vabatahtlikud korralike kaartidega, mis asendasid seniseid arvutist välja prinditud internetikaarte või sobimatu mõõtkavaga teedeatlasi. Pataljonidele anti juurdepääs luureinfole, paranes sidevõimekus, relvastus ja varustamine, hangitud on eraldusmärgid ja vormid.
Aidari ja teistesse vabatahtlikesse pataljonidesse oli planeeritud algselt vaid 420 võitlejat, aga soovijaid tuli kaugelt üle tuhande, mis teeb pataljonide täiendamise ja võitlejate roteerumise lihtsaks. Sel ajal, kui pool üksuste isikkoosseisust viib läbi lahinguülesandeid, viiakse teise poolega Ukraina armee spetsialistide käe all läbi täiendavat väljaõpet.
Kuna vabatahtlike üksuste isikkoosseis on järjekindlalt suurenenud, näiteks endisest pataljonist Azov on saanud enam kui 2000-meheline üksus, siis on tekkinud küsimus, mis saab sellistest väeosadest pärast ATO lõppu. Praeguse otsuse kohaselt jäävad väeosad alles seni, kuni Ukraina armee on läbinud kõik riigi kaitsmiseks vajalikud ümberkorraldused.
Artikli järgmises osas annab ajakiri Sõdur Ukraina kõrgemate ohvitseride kogemustele toetudes ülevaate Ukraina soomusvägede, luure, suurtükiväe ja meditsiinitoetuse arengutest alates ATO algusest kuni praeguse hetkeni.
