Neljapäeval esmakordselt teleekraanil Christopher Nolani film “Lõppvaatus”
Christopher Nolan on üks viimase aja Hollywoodi mõjukamaid lavastajaid, kelle käe all on valminud sellised kassahitid nagu “Algus”, “Pimeduse rüütli” triloogia ja “Tähtedevaheline”. Ent isegi tema teekond suurte poiste seltskonda algas madalalt pulgalt ning tõsiasi on, et Nolani omane käekiri paistab iseäranis hästi välja mehe varasemates teostes. “Lõppvaatus” valmis täpselt sel hetkel, kui ta hakkas tegema tõeliselt suuri filme.
Loo keskmes on kaks mustkunstnikku: karismaatiline Robert Angier (Hugh Jackman) ja tahumatu Alfred Borden (Christian Bale), kelle sõprusesse lööb igavese kiilu üks traagiline sündmus. Nende omavahelisest rivaalitsemisest kasvab välja konflikt, mille käigus üritab kumbki mees teise saladusi varastada ning tema mainet igal võimalikul moel rikkuda. Film põhineb Christopher Priesti romaanil.
Suurfilmist räägivad lähemalt teleoperaator Viasati filmifriigid Kristo Kaas ja Mart Raun.
Mart: Peaks ütlema, et “Lõppvaatus” algab vägagi sobiva lausega: “Kas sa jälgid tähelepanelikult?”. Tegemist on filmiga, mis nõuab vaataja täielikku keskendumist. Vahepeal ei tasu isegi külmkapi kallal käia, sest muidu võib midagi olulist kaduma minna.
Kristo: Tegemist on Nolani ilmselt keerukuselt teise filmiga. See tuleneb valdavalt sellest, kuidas ta kasutab montaaži, mida ei oska just iga lavastaja nii edukalt enda kasuks tööle panna. Montaaž on nähtamatu liim, mis hoiab filmi koos: Tarantino lõi mainstream-kinos laineid oma radikaalse lähenemisega juba 90ndatel, ent viimase kümnendi jooksul on pigem Nolan olnud see lavastaja, kes kasutab ajas ja ruumis ringi hüppamist selleks, et pakkuda vaatajale täiesti teistsugust elamust.
PS - minu jaoks jääb esikohale siiski Nolani “Memento”, mis on ilmselt üks viimase paarikümne aasta läbimõeldumaid filme.
Mart: Ka minu jaoks on “Memento” siiani ta parim film. Ülesehituselt ja teemadelt tundub “Lõppvaatus” lavastaja filmograafias sellele kõige sarnasem olevat - mõlemas jutustab Nolan lugu mittelineaarselt ning tegevus toimub paralleelselt mitmes eri ajas.
Kristo: Huvitav, kui tugevalt mõnevõrra uuem mustkunstifilm “Nüüd sa näed mind” oli “Lõppvaatusest” mõjutatud? Sellel on ju sisuliselt sama juhtmotiiv - “mida lähemalt sa vaatad, seda vähem sa näed”.
Mart: Vaevalt, et “Nüüd sa näed mind” ilma “Lõppvaatuseta” ilmavalgust näinud oleks, kuigi sisimas on nad üsna erinevad. Kui “Nüüd sa näed mind” on tempokas krimipõnevik, siis “Lõppvaatus” on eelkõige karakterianalüüs kahest kinnisidee lõksus vaevlevast traagilisest tegelaskujust, mis uurib, millist hinda on kaks rivaali nõus maksma selle nimel, et saada maailma parimaks mustkunstnikuks.
Lisaks käivad filmist läbi oma aja kuulsad teadlased - Thomas Alva Edison ja ekstsentriline leiutaja Nikolai Tesla, keda mängib David Bowie.
Kristo: “Lõppvaatus” on natuke nagu “Forrest Gump”, mille tegevus leiab ühelt poolt aset pärismaailmas, kuid teiselt poolt läheb lugu risti ette löömata sinna, kuhu vaataja ilmselt ei oota. Lisaks on filmis arvukalt twiste, mis löövad meie arusaama tegelastest ja maailmast korduvalt segamini. Kas tegemist on hea või halva asjaga, jääb igaühe enda otsustada, aga üks asi on selge - igav ei hakka filmi vaadates kunagi.
Mart: Twiste on “Lõppvaatuses” tõepoolest palju ja mitmed tunduvad üleliigsed. Tundub, et Nolani twistide-haigus saigi alguse siit ning kahjuks on ta neid järgnevates filmides ainult kehvemini kasutanud. Eriti nukraks näiteks on minu meelest tema ülimenukas kassahitt “Tähtedevaheline”.
Kristo: “Tähtedevaheline” on üks nendest filmidest, mille fantastilisest edust ma ei saa üldse aru. Võrreldes “Lõppvaatusega” on tegemist hea näitega sellest, kuidas eristada kvaliteetset ja mitmetasandilist lugu tänamatult ühemõõtmelisest eeposest: kui “Tähtedevaheline” on ilma konkreetse narratiivita kahe ja poole tunnine saaga sellest, kuidas armastus kahe ühemõõtmelise tegelase vahel on võimeline muutma füüsikaseaduseid, siis “Lõppvaatus” on tihkelt lavastatud ja äärmisel kaasahaarav analüüs keerulistest inimsuhetest, mis puurib sügavale psüühika pahupoolele.
“Lõppvaatus” kadus kahjuks omal ajal kahe suurema Nolani kassahiti vahele ära (“Batman alustab” ja “Pimeduse rüütel”), mis on kurb, sest tegemist on väga tugeva filmiga.
Mart: Nolani nimi polnud “Batman alustab” järel veel väga tuntud ning 19. sajandi lõppu kujutavad filmid, nagu “Otse põrgust”, “Liiga“ või “Sweeney Todd”, pole kunagi väga suurt kassaedu leidnud. Ainult Guy Ritchie “Sherlock Holmes’i”-filmid osutusid edukaks.
“Lõppvaatusel” on ajaga siiski üksjagu fänne tekkinud ning kõigest hoolimata on tegemist ühe mu lemmik Nolani filmiga, mis on siiani ühtlasi ka mehe üks tugevamaid teoseid.
Film, mida tasub vähemalt kaks korda vaadata.
Kristo: Täitsa nõus. Kahjuks pole selliseid filme just jalaga segada, mille narratiiv jätaks pead kratsima ja sunniks filmi uuesti vaatama. Meelde tulevad vaid “Mulholland Drive”, “Leiutis” (Primer), “Kaklusklubi”, “Vanilla Sky”, “Suletud saar” ja käputäis veel. “Lõppvaatus” on väga väärt lisand sellesse nimekirja!
Lõpetuseks teeme väikese ülevaate Nolani filmidest läbi aegade. Numbrid kajastavad ülemaailmset kassatulu (inflatsioonile kohendamata):
- Pimeduse rüütli taastulek (2012) $1,084 mld
- Pimeduse rüütel (2008) $1,003 mld
- Algus (2010) $825,5 mln
- Tähtedevaheline (2014) $672,7 mln
- Batman alustab (2005) $372,7 mln
- Unetus (2002) $113,7 mln
- Lõppvaatus (2006) $109,7 mln
- Memento (2000) $39,7 mln
- Following (1998) $77,5 tuh
Filmile „Lõppvaatus” saab kaasa elada juba neljapäeval, 21. mail kell 20.00 TV1000 Premiumis.
TV1000 Premiumit näeb teleoperaator Viasat vahendusel või läbi suuremate kaabeloperaatorite.
