70 AASTAT SÕJA LÕPUST: „Meie poisid ikka ei karda, näe hakkasid vastu!”
"Kogu linn oli paksult punaarmeed täis pakitud. Tänavatel seisid soomusautod. Rahvas oli masendatud. Nii mõnigi ei varjanud pisaraid. Eesti sõdurid kupatati kasarmutest välja ja paigutati koolimajadesse. Esimesel võimalusel tehti nad ka relvituks. Oli antud käsk ülemjuhatajalt, et kõikidele korraldustele tuli alluda. Ei mingit relvastatud vastu hakkamist.
Eesti valitsus uskus sinisilmselt N. Liidu lubadustesse, et nemad ja nende armee ei sekku Eesti siseasjadesse ja sellepärast püüdis ära hoida igasuguse vastupanuavalduse meie sõdurite ja kogu rahva poolt. Ometi läks laskmiseks Raua tänava koolimaja juures. Sinna majutatud väeosa, vist sidepataljon, ei tahtnud relvi käest ära anda. Kuuldused paugutamisest levisid linnas kulutulena ja see kohe tõstis rahva meeleolu. „Meie poisid ikka ei karda venelasi, näe hakkasid vastu!” (…)
Poes maksis veel Eesti kroon, nüüd juba koos vene rublaga. Vahekorras 1 kr – 1,25 rbl. Venelastel oli nüüd haruldane võimalus meie kauplused oma katteta rubladega ja nende silmis üli odavalt kõik lagedaks osta. Esimestel päevadel, kui venelased üle piiri siia laiali pudenesid, peamiselt küll ainult sõjaväelased, siis küsisid nad tõemeeli, et kus meie töölisi kinni peetakse, sest linnatänavatel liiguvad ainult hästiriietatud härrad ja prouad. Nendele oli räägitud, et Eestis käivad töölised kaltsudes ja söövad prügikastidest. (…)
Kui juunis esmakordselt punavägi Tallinna tänavaile valgus ja ma oma silmaga nägin, milline armutu inimmass see kõik oli, kes ennast vabaduse kaitsjateks tituleerisid, siis tulid mulle pisarad silma. Lõikasin vanadest ajalehtedest välja president Pätsu ja kindral Laidoneri pildid ning kinnitasin nad nööpnõeltega oma voodi kohta seinale. Sellega tahtsin väljendada oma vastumeelsust toimuvale punasele tsirkusele, mis nii meie rahva kui ka kogu välismaailma lollitamiseks iga päev toimus. Õige pea hakkasid rahva seas levima kuuldused meie endiste riigijuhtide arreteerimisest. Oleks siis piirdutud ainult riigijuhtidega, aga kus sellega.
Kurikuulseks sai „Kawe kelder”, kus piinati ja tapeti inimesi, rääkimata Pagari tänavast või Patareist. Igast perekonnast või tutvusringist hakkas kaduma inimesi. Kuid kõik see oli alles verise punavalitsuse võimupäevade algus. (…)
Oli juuni 1941. Punased hirmuvalitsejad Moskvast ja nende käsilased ja püüdlikud sabarakud, kes enamuses siiski eestlased Petseri, Peipsi ümbruse ja Narva tagustelt aladelt olid, käisid veriseid jälgi jättes ringi. Sõpruse ja vendluse maskid olid langenud. Maad võttis avalik terror. Keegi ei olnud selle eest kaitstud.
Vähe sellest, et Eesti rahva poliitilised, sõjalised ja ka majanduse ja kultuurialased juhtpositsioonil olnud inimesed juba trellide taga vaevlesid või koguni hukatud olid. Nüüd oli järg tavainimeste kätte jõudnud. Ei olnud keegi omas kodus enne uinumist kindel, et see öö teda veel säästab. Reeglina viidi ära öösiti. Pimeduse varjus. Nii nagu kohane räpase töö tegijatele. Ometi levisid inimeste seas kuuldused suust suhu, kõrvast kõrva. Täna öösi tulevad! Tulevad jälle!
Ka mina olen omas kodus selliseid öid üle elanud. Kui vaikuses oli kuulda öiselt tänavalt automürinat, siis vakatasime. Kas jääb peatuma meie väravasse ja kui jääb, siis kelle ukse taha tullakse kolistama. Kuigi minu vanemad olid lihtinimesed, võis mõni liiga vabalt avaldatud arvamus kehtiva režiimi kohta või lihtsalt normi täiteks mõnda nimekirja sattuda. Kuigi üks veoauto ka Pärnu maanteel meie kuuldekauguses peatus, läks meie kodust seekord kõik mööda.
Inimesed, kes oma kodudest välja kisti, veeti trellitatud loomavagunitesse, mis juba Kopli haruraudteel ootasid. Ilmselt raudteelaste kaudu oli info küüditatute rongi väljasõidu ajast linnarahval teada. Muidugi ka suund. Ikka Narva poole ja sealt juba edasi läbi ääretu Venemaa steppide Siberi poole. Nii täitus ka raudteeäärne läbi linna inimestega, kes olid tulnud pisarad silmis ja käed jõuetult rusikas, et saata teele omi õnnetuid rahvuskaaslasi. Mina ootasin Pärnu mnt. ülesõidu kohal koos teistega. Tuligi see inimestest täies lastis looma- või kaubavagunite rida. Ainult veidi hiljem rahvale teadaolevast ajast. Minu meelest oli see ennelõunane aeg selges päevavalguses.
Kõik, kes vähegi seal vagunite sees olid suutnud väikeste trellitatud akendeni jõuda, saatsid veel viimaseid ahastavaid pilke oma kodulinnale. Nende näod olid raudtee äärde kogunenud inimestele nähtavad, kas või osaliseltki. Kuidas, või kui palju vagunitesse inimesi topitud oli, seda muidugi keegi näha ei saanud. Mõni käsi püüdis läbi trellide teha viimase hüvastijätu viipe. Kostsid ka mõned julgustavad hõiked minejatele tänavalt: „Ärge andke alla! Ootame Teid koju!” (…)
Sakslased tulevad
Kuigi ajalehtedes ilmuvad sõjakad juhtkirjad ja artiklid pidid veenma inimesi, et olgugi neetud hitlerlastel praegu edu tänu sõnamurdlikult alustatud välksõjale, on võit meie ja lasevad nad varsti ka Eestist jalga. Meie kangelaslik Punaarmee, Balti mere madrused ja hävituspataljon ei anna iialgi meie kaunist Tallinna sakslaste kätte.
Tegelik olukord näitas aga vastupidist. Lahingumürinat oli juba kuulda linna lähistel. (…) Terve öö oli tänavalt kuulda tankiroomikute kolinat, inimeste hõikeid ja autode jorinat. Hommikul oli aga äkitselt muutunud kõik vaikseks. Kolisime oma võlvi alt välja valguse kätte. Kedagi polnud näha ja midagi polnud kuulda. Venelased olid kadunud! (…)
Rahvast oli tänavale juba õige paksult kogunenud. Kõik olid õnnelike ja naerul nägudega. Ometi tuli lõpp sel pimeduse aastal. Olin jõudnud Toompea jalamile Paldiski maantee otsa. Pika Hermanni tornis lehvis meie sini-must-valge lipp! Rahvas ootas sakslasi – vabastajaid. Räägiti, et üks väeosa tuleb Tallinna Paldiski poolt sisse. Kõnniteed olid juba ootavaid inimesi täis. Nüüd juba naised ja mehed segamini. Siis kõlas kahin läbi ootajate. Tulevad! Tuli hall külgkorviga mootorratas. Kaks sakslast peal. Hallid teraskiivrid ja rohekashallid nahkmantlid seljas. Korvimehel oli mingi relv peos ka. Inimesed viipasid ja hõikasid tee ääres tervitusi nagu vanasti võitjatele Pirita ringrajal. Kaarli kiriku juurest pöörasid tuldud tee tagasi. Rohkemat polnud midagi näha. Need olid luureks ettesaadetud mehed. Varsti kuuldusid uued hõiked. Nüüd tuleb jalavägi. Ja tuligki kenasti rivis, näod nalja täis ja rinnad lilleehtes. Rahvas tervitas neid rõõmsate hõigetega. Jagati lilli. Saksa sõdur oli meile vastuvõetavam kui kirsasäärikus venelane. (…)
Kuidas siis kulges igapäevane Tallinna elu sõja olukorras ja Saksa okupatsiooni tingimustes? Peale seda üht punast kannatuste aastat olid nüüd sakslased meie silmis muutunud peaaegu et sõpradeks. Tegemist oli muidugi ainult sõjaväelastega. Erariides sakslastega kokkupuudet ei olnud. Sõdurid käitusid viisakalt, kandsid korralikku vormiriietust. Olid puhtad ja distsiplineeritud. Rivilaulud olid hoogsad. Taktsamm kõlas raudnaelte tõttu saapataldades kaugele. (…)
Põhiliseks mureks oli toiduainete nappus, riided ja jalanõud. Sakslaste põhiloosung oli, et kõik võidu heaks ja rinde vajadused olid esmased. Tagalas tuli piskuga läbi ajada. Kuna venelased olid jõudnud ühe aastaga ka meie kauplused tühjaks vedada, tööstuse segamini pöörata ja jõudumööda hävitada veel enne kiiret kadumist kõik, mis kätte juhtud, siis polnud mingi ime, et nüüd puudus käes oli. (…)
Pika Hermanni tornis tohtis siiski sini-must-valge koos haakristilipuga lehvida, aga mingist Eesti riigist sakslased kuulda ei tahtnud. Ometi olid ja jäid eestlased oma iseseisvusmõttele truuks."
