70 AASTAT SÕJA LÕPUST: "Ja nii me siis lõpetasimegi selle Teise maailmasõja..."

Delfi ja Eesti Päevaleht kogusid lugejatelt seoses 70 aasta möödumisega Teise maailmasõja lõpust mälestusi toonastest sündmustest. Lõpetame oma sarja Hendrik Arro meenutustega, milline tema sõja lõpp oli. Täname kõiki, kes oma mälestusi saatsid ning aitäh koostöö eest ka Eesti Kirjandusmuuseumile ja Okupatsioonide muuseumile.

„Sõja lõpul olin 20. eesti relvagrenaderide diviisis kusagil Hirschbergi (praegu Poola Jelenia Gora) lähistel, kus diviis sel ajal asus. Oma teenistust Saksa sõjaväes alustasin 1943. a. märtsis, astudes vabatahtlikult lennuväkke. (...)

Vist 1945. aasta mai esimestel päevadel korjati meid küladest kokku ja välitagavarapataljon koondati Hirschbergi kasarmusse. 7. mail rivistati pataljon kasarmuhoovi üles ja teatati, et vastavalt saabunud käsule läheb rindele minekuks. Kuid ohvitserid teatasid meestele vaikselt omavahel, et midagi sellist enam ei toimu, sest 20. diviisil on kavas sõda lõpetada ja läände „kablutada“. Keegi oli kusagil raadiot saanud kuulata ja seal olevat öeldud – sõda on lõppenud, Saksamaa on tingimusteta kapituleerunud, ja iga mees peab alistuma seal, kus ta parasjagu on. Kes 8. mail pärast keskööd veel relva kasutab, loetakse kurjategijaks ning saab raskelt karistada. Meile tähendas see käsk venelaste kätte jäämist. Nüüd läks alles „kablutamiseks“, sest ega kõiki käskusid, kui oma nahk mängus ka mõistlik täita ei ole. (…)

Ma ei mäleta enam, kuidas see just täpselt toimus, kuid mingil viisil sattusin ma ühele 20. diviisi autopargi veoautole. Autol oli mehi nii palju kui vähegi mahtus ja pisut pealegi, sest autoga sai siiski mõnevõrra kiiremini edasi kui jalgsi. Sõitsime kogu öö, mehed autodel olid lahinguvalmis, sest külje pealt kostus vene tankiroomikute mürinat. Kuid kokku me nendega siiski ei puutunud ja nii jõudsime vist hommikul mägedest läbi ja sõitsime läbi Tšehhoslovakkia lääne poole. (…)

Nii jõudsime mingi, vist kusagil Prahast põhja pool paikneva, Elbe sillani ja siin oli stopp. Sild olid Tšehhi partisanide käes. Juhtkond asus partisanidega läbirääkimisi pidama, sest silla jõuga ületamiseks oleks tulnud meil neid rünnata ja partisanid, enne kui üle oleksime pääsenud, lihtsalt puruks lüüa. Meie relvastust ja lahingukogemusi arvestades ei oleks see ületamatu probleem olnud, seda meil aga ei olnud, sest vene tankid olid umbes tunni kuni pooleteise tunnise matka kaugusel. Et tegemist oli tšehhi valgetega (partisane oli nii punaseid kui ka valgeid), siis saavutati lõpuks kokkulepe, et anname relvad, autod jms. ära ning vastutasuks lasevad tšehhid meid läbi, et võiksime jalgsi lääneriikide sõjaväeüksusteni jõuda. Need pidid tšehhide jutu järgi umbes 30 km kaugusel olema. (…)

Saime nii umbes kümmekond kilomeetrit kablutada, kui meie teele sattus suurem tšehhi punaste partisanide salk ja sellega oli asi otsustatud. Kuna olime nüüd relvadeta, nemad aga relvis, siis tuli alistuda. Järgnes läbiotsimine. Kellad ja igasugused muud väärtesemed kadusid läbiotsijate taskutesse. (…)

Suunda tuli muuta ja marss läks nüüd Praha suunas ning nii me siis õhtul, vist umbes kella 8 ajal, olimegi esimeste vene tankide juures. Meid paigutati ühte koolimajja. See oli sõjavange, nii eestlasi kui sakslasi pungil täis. Seal olime vist nädalapäevad. Selle aja jooksul saime üks kord mingit vesist suppi ja iga päev vist viilu leiba. Sellega kogu toitlustamine piirduski. (…) Umbes nädala aja pärast rivistati meid, nii eestlased kui ka koolimajas olnud sakslased üles ja järgnes nn. “Praha maraton”. See seisnes selles, et vangide kolonn aeti jooksusammul läbi Praha, kus rahvas meid kõigega, mis kätte sattus loopis. (…)

Üldisel arutelul tegime otsuseks, et siit, Tšehhimaa keskelt läände pääseda on ilmselt lootusetu üritus. Küllap venelaste ja lääneliitlaste vägede vahelist eraldusjoont tugevasti valvatakse. Küll aga peaks meile sobima Ungari – ikkagi vennasrahvas ja sõdisid samuti venelastega. Nii võeti siis vastu otsus minna esialgu Bratislavasse ja seal vaadata, kuidas edasi saab. (…)

Et saksa sõjaväemundris ringiliikumine oleks tol ajal Tšehhoslovakkias äärmiselt ohtlik olnud, siis tuli meil kõige pealt tsiviilriided hankida. Kuid siin oli meil õnne, sest avastasime, et põldudel oli palju hernehirmutisi. Nendelt saime me endale riideid “laenata” ja sel moel ennast rohkem tsiviilidele sarnasteks teha. (…)

Bratislavas kohtasime meiesuguseid mehi, kes tulid just Ungarist ja rääkisid, et sinna minna pole mitte mingit mõtet. Mitte midagi head meid seal ei ootavat. Tekkis küsimus – mida teha nüüd siis edasi. Ja siis välgatas ühel meie mehel (kellel, enam ei mäleta) äkki peas mõte: mis oleks, kui püüaks hoopis seigelda Eestisse. (…)

Suund põhja poole
Et olime parajasti raudteejaamas, siis otsustasime põhjapoole sõitmiseks kasutada rongi. Raha piletiostuks kellegi muidugi polnud, aga tühja sellest. Meiesugused vennad ronisid tol ajal lihtsalt vaguni katusele ja läkski sõiduks. Sõitsime Žilinasse. Rongisõidu lõppedes läks lahti jälle tuntud „kand ja varvas“ Poola piiri poole.

Poolas oli aga juba kõvem kord kui Tšehhis ja niimoodi kambas edasi hulkumine enam läbi ei läinud. Meid viidi ühte laagrisse, mis asus Bielsko-Bialas ja kujutas endast sisuliselt mingit tööpataljoni. Laagrisse tulles olime igatahes kaunikesti nälginud poisid. Ma mäletan, et ühes kohas, kuhu meid esimestel päevadel tööle viidi oli ka kaal. Kaalusin seal ennast ja nägin, et oma 182 cm pikkuse juures kaalusin kõigest 59 kg. Veelgi paremini iseloomustab me füüsilist seisundit ehk see, et ühel õhtul, kui me pärast tööd oma ruumis lesisime ütles keegi meist, et naljakas, kuidas küll inimese füüsiline seisund võib ta eelistusi muuta. Näiteks kui keegi ütleks, et kõrval barakis ootab sind maailma ilusaim naine, ei liigutaks ma kõrvagi, aga kui öeldakse, et 20 km kaugusel on saadaval päts leiba, hakkaks kohe astuma. (…)

Päevad möödusid ja suur suvi oli juba kätte jõudnud. Marssisime raudtee kaubajaama, kus selgus, et koostatakse mingit reparatsiooniseadmete transportimiseks mõeldud rongi. Laoplats oli täis suuri konteinereid, millele oli kirjutatud – Tallinn, Eesti. Tont võtaks, just sellist rongi meil vaja lähekski. (…)

Siis saabus see hetk, kus vedur andis vilet ja rong hakkas liikuma. Hüvasti Bielsko-Biala, kodumaa kutsub meid. Tol ajal liikusid sellised rongid nagu meie oma oli raudteel kuidas juhtus ja võimalust oli. Liikumise määrasid vist raudteeülemad. Vahel sõitsime terve päeva ilma peatuseta, vahel seisime aga tundide kaupa kusagil tupikus või isegi tont teab kus. Sõit läbi Poola, Leedu ja Läti kestis mitu nädalat. Vahepeal põikasime isegi korraks vist Venemaale sisse. Ilm oli ilus ja reisimine mõnus. (...)

Nii me siis rändasime. Eesti hakkas tasapisi lähenema ja samuti ka moment, mil pidime metsa hüppama. Paar päeva enne Eestisse jõudmist tuli polkovnik Kovalenko ühel päeval meie vagunisse juttu puhuma. Ta alustas oma juttu sellest, et varsti oleme siis kodus, kuid ta arvab, et ega meil legaliseerumine kerge just olema ei saa. Kuid ta olevat meid jälginud ja leiab, et oleme kõik hakkajad sellid ning tal olevat just meiesuguseid mehi vaja. Nüüd pakkus ta meile lepingut, et viime rongi ilusasti Tallinnasse kohale ja anname nagu kord ja kohus üle, tema aga võtab meie dokumentide korda ajamise enda peale. Pakkumise vastuvõtmine oli riskantne, aga ka ahvatlev. Ka meie olime Kovalenkot tee peal tundma õppinud kui väga asjalikku ja sõnapidajat meest. Mõtlesime pisut ja lõime siis käed. Otsustasime riskida. (…)

Mõne päeva pärast, 25. juulil olimegi Tallinna kaubajaamas ja alustasime rongi üleandmist. 25. juuli oli ka minu sünnipäev. Sain 20 aastat vanaks. Kes meie käest rongi koos sellel olnud reparatsioonikaupadega täpselt just vastu võttis, selle on aeg mälust juba kustutanud. Kogu üleandmine kestis vist paar-kolm päeva. (…)

Kovalenko eraldas meile kõigile töökohad. Mina läksin tööle näiteks puugaasigeneraatoreid tootvasse tehasesse „Gasmot“. Paraku ei kestnud julgeolek kaua, sest Kovalenko visati üsna pea parteist välja (räägiti, et ta olevat jooma hakanud) ja ta kadus meie vaateväljast. Et me olime oma truudusevande“ andnud temale, siis lugesime, et oleme nüüd vabad ja hakkasime oma käe peal tegutsema. Läksin 1946. aastal Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima.“

Hendrik Arrost sai TPI soojusenergeetika teaduslabori juhataja.