70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Leningradi blokaadist pääsemine, märtsipommitamine, rindelt kojutulek – vanavanemate mälestused Teisest maailmasõjast
1944. aasta suvel mobiliseeriti Heino Kruus Saksa armeesse. (…) Olukord rindel muutus üha enam ärevust tekitavaks. Punaarmee lähenes lõunast ja Narva alt tuli taganeda, et mitte “kotti” kukkuda. (…) Õppelaagrisse oli jäänud ainult pioneerikompanii. Suurem osa üksustest oli laevadega Paldiskist Saksamaale viidud. Paar kompaniid viidi Keila alla Punaarmee edasitungi tõkestama ja kõlasid jutud, et nende üksus hakkab laagrit õhku laskma.
Korraga tuli käsk minna paari jaoga Haruteele Vene tankide edasisõitu takistama. Keila jõe kaldal kästi positsioonid sisse võtta. Heinole ja Raimondile anti kergekuulipilduja MG 42. Oli varajane hommikupoolik, ilm udune, tanke polnud näha ja Heino jäi kuulipilduja taha magama. Eks eelmiste päevade sündmused ja pidev magamata olek olid oma töö teinud. Äratus oli nagu külm dušš. Kolinaga kihutas mööda paar tanki. Kõik püüdsid ennast maaga tasa teha. Korraga kõlas kole pauk, ühe tanki kahurist prahvatas hirmus leek ja peaaegu samal hetkel oli Harutee kõrtsi rookatus üks suur lõke. Vene jalaväge koos tankidega ei olnud, ilmselt ei oodanud nad mingit vastupanu. Korraga oli kohal üks vene hävituslennukite paar.
Mürin, laskude pragin, kuulide ja lennukikahurite mürskude vingumine ja plahvatused sulasid koos tolmuga kokku kohutavaks sümfooniaks. Nüüd vaatas igaüks, kust varju leida. Heino oli ühe kivi taga. Kivi teist külge täksisid kuulid vene lennukikuulipildujatest. Korraga olid lennukid läinud, tankid Pärnu suunas edasi sõitnud. Kõik poisid olid küll tolmused ja kurdistatud, aga nad olid elus. Selle peale ütles jaoülem seersant Kasesalu, et nüüd aitab ja Suur-Saksamaa eest ka surema ei lähe. Selge, et venelased on Tallinnas. Nüüd tuli vaadata, kuidas koju saaks.
Heino ja Raimond kõndisid veidi aega piki Keila jõge lõuna suunas. Viskasid tarbetuks muutunud kuulipritsi koos lahingumoonaga jõkke ja jätkasid matka lõuna suunas. 1944. aasta sügis oli soe. Esimesed ööd magati metsas, mantel külje all. Nüüd tuli esimene võimalus tänada tarka otsust, et mantlid sai kaasa võetud. Hommikuks oli mantli all veeloik, küljealune aga oli kuiv. Toitu paariks esimeseks päevaks jätkus. Oli sulatatud juustu, marmelaadi ja kunstmett, puudust tundsid poisid aga leivast. Varsti jõuti Raudalu maanteeni.
Teelähedastest taludest sai süüa. Toitu pakuti rohkesti, aga riided olid eelmised põgenikud endale saanud. Nüüd tuli loobuda sõduripluusidest. Raimond leidis kuskilt ühe pintsaku, Heino tõmbas vihmamantli otse sõduripesule. Korraga vuras selja tagant poisteni veoauto vene mereväelastega. Ohvitser kutsus poisse autosse ja lubas lahkesti Tallinna viia. Nüüd tuli appi võtta kogu vene keel, mis 1940/41 õppeaastast meelde oli jäänud. Kõlas päris usutavalt, nii et ohvitser jäi vist uskuma, et poisid tõesti samas külas elavad. Relva jõul igatahes kaasa ei kutsutud. (...)
Raimondi kodu oli praeguse Pärnu maantee viadukti juures. Heinol tuli veel veidi aega marssida. Väsinud, tülpinud, ainsa sooviga koju jõuda marssis puruväsinud leegionär mööda Pärnu maanteed. Sakala tänava osas märkas Heino, ei kurikuulsa “Kawe keldri” ukse ees seisab täägistatud püssiga vene tunnimees. Tuhat mõtet jooksis läbi pea. Miks ei tulnud ta mööda Roosikrantsi tänavat? Seal on kõik plangud ja nurgatagused poisipõlvemängudest tuttavad. Rautatud saapakontsade kõlin tundus kõrvulukustavana. Kui siit mööda pääsen, jään ellu. Peaaegu kikivarvul möödus poiss sõdurist. See oli pikast vahikorrast väsinud või niisama uimane. Veel sada, veel viiskümmend, veel meeter ja päästev koduaia värav on siinsamas. Kõik olid kodus, murest sai paugupealt suur rõõm. Kaks päeva hiljem sai Heino kaheksateistkümne aastaseks.
Evi Kruus ja põgenemine linnast
1944. aasta 9. märtsi õhtul tuli Evi kinost Gloria-Palace. Plaan oli minna sõbranna poole, kes elas Tartu maanteel. Mingi sisehääl laitis selle plaani maha ja Evi hakkas koju minema. Veidi enne koju jõudmist hakkasid undama õhuhäiresignaalid ja vabrikuviled. Nüüd hakkab pihta! Rahva hulgas levinud jutud eelseisvast suurrünnakust olid tõeks saamas. Peatselt rippusid linna kohal “jõulupuud” ja kõrvu kostus vene lennukitele iseloomulik jauramine. Samas oli kuulda esimesi plahvatusi.
Maja oli telliskivitrepikojaga kahekordne puumaja. (...) Kaugemalt hakkas kostuma tugevat kohinat. Tuli! Sellist häält teeb väga suur leek. Tuli kandus majalt-majale. Nüüd tuli kiiresti ja asjalikult hädapärased asjad kokku pakkida ja siit eemale saada. Evi leerikleit kukkus kolm korda kapist alla, leeris oli veel käimata. Ei, perekonnaalbum oli tähtsam. Kiiresti mõned nõud, söögipoolist, riided, voodipesu ja muidugi Singeri õmblusmasin.
Nii nad läksid mööda Tehnika tänavat Pärnu maantee poole. Pidevalt tuli üksteise seljas olevaid riideid kustutada. Põlevaid tukke ja sädemaid oli õhk täis. Tulemöll jäi selja taha. Põgenikud jõudsid praeguse viadukti kohal Pärnu maanteele. Eemal põles läbi nelja korruse Lutheri Mööblivabrik, Evi ema töökoht. Selja taha jäi tulemeri. Mehed leidsid tee äärde jäetud autohaagise. Sinna laoti varanatuke, pampude otsa lapsed, mehed haarasid vankri tiislist, naised tõukasid jõudumööda tagant ja nii nad läksid.
Hallivanamehe kurvis, praeguse Tammsaare tee läbimurde kohal, said põgenikud ühes majas peavarju. Põgenikke oli majas juba palju. (…) Veidi puhanud hakkas Evi ema ja tädiga edasi liikuma. Siht võeti Raudalu maanteele. Seal saadi ühes talus peavarju. Seegi maja oli põgenikke täis. Paar tundi magati ja siis oli hommik käes. Vara jäeti lahke pererahva juurde hoiule ja naised läksid linna poole tagasi. Tädi suundus Koplisse vanema õe juurde, Evi koos emaga kodu varemetele. Kohal oli ka teisi majaelanikke. Kogu kvartal oli langenud tuleroaks. Sellest õudsest ööst on mälestuseks säilinud paar halliks põlenud taldrikut. Paar nädalat elati tädi juures Kopli tänaval. Siis leiti väike tuba Hiiul, staadioni kõrval väikeses puumajas.
Juhan Kraft ja Leningradi blokaad
1941. aastal õppis Juhan Kraft Leningradis tööstuskoolis. Sügisel, kui Saksa väed Leningradi alla jõudsid ja linna sisse piirasid, oli koolis kuussada õpilast. 1942. aasta kevadeks oli neist elus alla saja poisi. Poisid elasid kooli ühiselamus, iga päev toodi vastavalt nimekirjadele leivapajukid, 125 grammi aganatega segatud musta ja nätsket leiba. Söödi ära kõik, mis kätte saadi: rotid, kassid, koerad ja tuvid. Kuuldavasti esines nälginud linnas ka kannibalismi.
Nälga surnud kaaslasi hoiti voodis teki all. Ülelugejatele öeldi, et poisid magavad. Nii saadi endale lisaportsjone leiba. Kui hais liiga suureks läks, jaksasid elusolijad surnud vaid aknani lohistada ja välja visata. Lumi kattis kõik.
Näljast nõrkenud Juhan viidi haiglasse. Paistis, et elada on veel mõned päevad. Haigete elushoidmiseks ei jätkunud toitu. Ühel saatuslikul päeval märkas üks õde haigete nimekirjas mittevenepärast nime – Kraft. Neiu tuli Juhani voodi juurde ja küsis, kas poisil on ka õdesid. Saanud jaatava vastuse, selgus, et Juhani vanem õde oli selle neiuga ühes klassis õppinud. Tänu sellele meditsiiniõele jäi Juhan ellu. Selles haiglas õppis ta 17-aastasena teist korda elus uuesti käima. Läbipõetud düstroofia tõttu oli Juhan elu lõpuni väga kõhn ja kidura kehaehitusega.
1942. aastal hakati Uuralite taga formeerima Punaarmee koosseisu Eesti rahvusväeosi. Juhan valetas end aasta vanemaks, et vaid blokaadirõngast pääseda. Tänu erakordselt külmale talvele oli Laadoga järve jääle rajatud raud- ja autotee sõidukõlbulikud aprillikuuni. Seda teed kutsuti õigustatult “Elu Teeks”.
Benita Kraft ja elu sõjaajal maal
Kui sõda algas, oli Benita 11-aastane. 1941. aastal laskis tema isa end mobiliseerida vene sõjaväkke. Mineku põhjuseks oli see, et kaitsta oma perekonda hävituspataljonide hirmutegude eest. Benita ema oli kodumetsades redutavate metsavendade toiduviija ja selleks, et kahtlused kõrvale juhtida, läkski tema isa sõtta. Tegelikult ta sõtta ei jõudnudki, mees hüppas sõjaväeešelonilt maha enne Tallinnasse jõudmist ja tuli koju tagasi ning varjas end metsas kuni sakslaste saabumiseni.
Kui Saksa armee väeosad Palivereni jõudsid, osutasid taganevad punaarmeelased tugevat vastupanu ja puhkenud lahingus põles alevik maha. Kõik kohalikud elanikud põgenesid lahingute eest metsadesse. Benita kodutaluni, mis asus alevist viie kilomeetri kaugusel, lahingumöll ei ulatunud.
Järgmistest aastatest mäletab ta seda, kuidas sakslased olid toonud Venemaalt Eesti küladest ära elanikud, keda otseselt kuhugi elama ei paigutatud, vaid keda võtsid kohalikud elanikud enda juurde elama ja tööle. Palju oli kerjuseid ja hulkureid, sest kõigile ju elamispinda ei leitud.
Väga rasked olid Benitale ja tema perekonnale sõja lõpuaastad. 1944. ja 1945. aastal toimus nende külas ja ümbruskonnas väga palju rüüstamisi ja ka tapmisi. Mitmel korral tulid “külla” vene sõdurid ja ähvardasid kõik maha lasta ning tegid varudest tühjaks aida ja viisid kaasa kariloomad.
