Eestlane ja migratsioon: sisse- ja väljaränne on käinud ikka lainetega

Kõik me oleme sisserändajad. Alles jääaja järel oli võimalik esimestel inimestel Eesti pinnale astuda ja vähemalt keetetaduslik analüüs viitab, et keeleliselt oleme me suguluses mujal Ida-Euroopas levinud soome-ugri rahvastega, kelle siia levimine paistab olevat toimunud tuhandeid aastaid hiljem.

Kuid nüüd segab mängu DNA. Kui arvestada isalt pojale pärandatavat Y-kromosoomi haplogruppe, siis 61 protsenti soomlastest esindab haplogruppi N1c, mis paistab olevat levinud üle Aasia ja Põhja-Euroopa. Eestlastest 34-40 protsenti esindab sama haplogrupi alagruppi N1c1a. Tõenäoliselt see viitab rahvasterännule pigem idast siia ja ka ammu keeletadlaste oletatud sugulusele Aasia rahvaste ja soomeugrilaste vahel, kuigi haplogrupi vanuseks väidetaksegi vaid 12 000 aastat.

Samas on Lääne-Euroopas levinud haplogrupid nii eestlaste kui ka soomlaste seas teisel kohal, ning veidi ennatlikultki ruttasid teadlased, eesotsas soomlase Kalevi Wiikiga juba kümmekond aastat tagasi rääkima, et soomeugrilased polegi sisserändajad, vaid on hoopis seotud kohaliku protoeuroopa rahvastikuga enne läänemeresoome keelte kujunemist. Ka mitokondri DNA analüüs, ehk siis see liin, mis antakse emalt tütrele, näitaks Eestis ligi 46 protsendi ulatuses mtDNA haplogrupi H esinemist, mis seoks meid rohkem kogu muu Euroopaga kui sisserännuga Aasiast.

Kas tõesti tuli keel meile hoopis läänemeresoome meestega, kes lihtsalt võtsid üle varem siin olnud teist algupära naisi ja hilisem mõisnike roll rahvastiku "seemendamisel" on üle puhutud? Keskajal kohati rakendatud nn esimese öö õigus, kus isandad võtsid endale õiguse külanaisi vägistada, peaks andma justkui vastupidise pildi - meestelt võinuks tulla "teutoonide" geene, naised oleks olnud siit. Võibolla peaks me rääkimagi mitte emakeelest, vaid hoopis isakeelest ja emamaast?

Erinevad allikad annavad aga haplogruppide jagunemise kohta üsna vastuolulisi andmeid ja jaotusi, ehk lõplikku järeldust oleks vara teha.

Kuid räägiks nendest asjadest, mis on ajaloost teada

Kammkeraamika levikut u aastal 4000 kuni 3000 enne Kristust on tavaliselt seostatud läänemeresoome keelte levikuga. Läänemeresoome keeled on aga selges suguluses volga, saami ja permi keeltega ja kuigi kõik ungarlased seda ideed ei jagagi, ka ugrilastega. Turaani-keelte teooria meie sugulusest türklastega pole just tõestatud.  Kas levis keel ühelt rahvalt teisele, või levis rahvastik ise ja tõi keele ja keraamika kaasa? Sellles on küsimus. Pealegi üks ei välista teist, rahvastiku segunemist on läbi aegade nähtud ja eestlased on siiski olnud ebatavaliselt taluvad.

Rassilised teooriad on ka hirmsaid jamasid esile kutsunud, kuid on väidetud, et valdavalt heledasilmsed läänemeresoomlased on idabalti rassist, eristudes läänepoolsete skandinaavlaste läänebalti rassist. Kuid rassiteooriad liigituvad kohati juba pseudoteaduste alla, ka siin on näha suurt segunemist läbi aegade ja tõupuhast eestlast kui nähtust pole isegi olemas.

Sisserännulainetest, kes kindlalt Eestist üle on käinud, tuleb teisena (pärast nöörkeraamikat) rääkida venekirveskultuuri levikust, u 2500 eKr, mis tähistas küll ka tööstuslikke uuendusi. Oletatavasti oli tegemist nn balti rahvaste (lätlaste, leedulaste, preislaste) esivanematega, kuigi sel ajal polnud nad veel germaanlastest, jt selgelt eristunud. Kas erinevate rahvaste ja nende keelte segunemine toimus vägivallaga või rahumeelselt, selle kohta ammendavat tõde ei ole.

Soome ajaloos on ammu oletatud, et eri aegadel on osa rahvastikust ka Eesti aladelt sinna rännanud ja ilmselgelt tuli uus laine Eestist Soome aladele veel pärast muistse vabadusvõitluse lõppu (13. sajandil). Kõikvõimalikud Viro- eesliitega kohanimed, ka perekonnanimi Virolainen üsna tõenäoliselt viitab esivanemate etnilisele algupärale.

Saksa- ja skandinaaviakeelsed allikad nimetavad eestlasi ühise nimega juba keskajast peale, kuigi eestlased ise polnud oma ühtsuses veel tingimata väga veendunud. Kuid märgatav ühtehoid oli ka 13. sajandil olemas. Virulased hoidsid küll eraldi, ka saarlased hoidsid eraldi. Kuid suuremat väljarännet näeme nähtavasti vaid Virumaalt Soome suunas, saarlased käisid küll tihti Gotlandil, aga seal me nende jälgi ei tea, samas asus skandinaavlasi elama hoopis meie saartele ja rannikule.

Koloniaalvõimu sisseränd 12.-13. sajandist alates baltisakslaste, taanlaste ja rootslaste kujul, oli ilmselgelt üsna piiratud, seda enam, et kuni 20. sajandini välja üritas see klass end eraldi hoida ja külanaiste vägistamise juhtumitest ei saa veel suurt geneetilise segunemise teooriat luua. Kuid piirid ei olnud ju suletud. Linnad saksastusid, hakkasid tõmbama ligi ka kohalikke eestlasi. Kas ja kui palju eestlasi Eestist näiteks Saksamaale või Rootsi viidi, pole teada, orjakaubandusest on aga teateid isegi Soome-Bütsantsi teljel.

Sellest, mis toimus külas pärast Jüriöö ülestõusu ja Musta Surma 14. sajandil, ei tea me suurt midagi, kuid inimestest tühjenenud aladele rändas selgelt ka uut rahvast juurde. Selgem pilt on järgmise "apokalüptilise ajastu" kohta pärast Liivi sõda ja Rootsi-Poola sõdu, kui 17. sajandi alguses oli suur osa Lõuna-Eestist inimtühi.

Sel ajal on näha soomlaste soodustatud sisserändu tühjenenud aladele nii tänase Peterburi ümbrusse, Ingerimaale kui ka Eestisse, sh just Lõuna-Eestisse. Ka Läti ja Vene aladelt on Eestisse sisse rännatud. Poolakad küll enamasti tulid ja läksid, aga eks nendestki jäi siia jälg maha. Põhjasõja järgne kriis tõi jälle uue rahvastiku ümberpaiknemise, seekord pigem Eestis sees, sest piir Soomest siia oli nüüd kinni. Ja tollased sisserändajad on täielikult eestistunud, vaid rannarootslased suutsid oma eripära säilitada.

Ameerika-unistus kogu Euroopas

Vahele jäi ka aeg, mil Rootsi oli 17. sajandil maailmavõim ja alustas ka Põhja-Ameerika koloniseerimist. Soomlasi läks üle suure lombi tuhandete kaupa, sekka ka mõnigi Revalist (ehk Tallinnast) pärit seikleja. Ja Ameerika-vaimustus kasvas veelgi enam 19. sajandil, kui algas üleeuroopaline rändelaine sinna.  Ameerikasse mindi enamasti maad otsima, ehk ikka alaliselt, kas see unistus aga vilja kandis, pole alati kindel. Saarlased läksid ka lihtsalt merele teenima, merelt tuldi vanadusepõlves aga ka tagasi.

Pärisorjuse sügavam juurutamine Vene keisrivõimu ajal pani osa talupoegi ka kodudest põgenema, sh nähtavasti Kagu-Eestist ka Venemaa aladele. Rahvastiku ümberpaiknemisi näeme sel ajal mitmeid, talupoegi osteti ja müüdi nagu vallasvara. Eestisse rändas sisse Venemaal tagakiusatud vanausulisi, eriti 19. sajandil algas aga suur väljaränne Eestist itta. Ja eriti hulluks läks see just venestamise ajal, mil algkoolist anti talupoegadele algeline vene keel kätte ja raudtee oli avanud tee ka sügavale Venemaale, Eestis polnud aga piisavalt tööd.

Enam kui 200 000 eestlast, ehk iga viies, rändas siit poole sajandiga (1860-1914) välja, enamikus Venemaale, kellest suur osa hakkas Tartu rahu järel otsima jälle koduteed, kuigi raudne eesriie jäigi ette. 38 000 eestlast jõudis optantidena siia tagasi, pea sama palju tahtis tulla, kuid ei lastud. Teine eestlaste laine saabus idast tagasi kohe pärast sõda, sest küüditamiste- ja terroriaegne Venemaa oli tõesti kujunenud eestlastele ebasõbralikuks kohaks. Venemaal on eestlaste arv järjest vähenenud, nii terrori, vananemise kui ka venestumise tulemusel: 1926.a 150 000, 1939.a (kui uskuda) 130 000, 1959.a 79 000, 1979.a 56 000 ja 2012 vaid 28 000 eestlast idapiiri taga. Ka Eestilt ära võetud Petserimaa on inimestest tühjaks voolanud.

Väljaränne 20. sajandi alguses näitas ka seda, et Venemaa polnud enam kaugeim siht. Nüüd mindi juba üle ookeani, USA-sse, Kanadasse, Brasiiliasse jm. Üks meretee viis näiteks eestlasi Krimmist Brasiiliasse välja. Soome polnud sel ajal enam peamine sihtmärk, sest keelebarjäär mängis vähem rolli. Ka Teise maailmasõja aegne ajutine eestlaskond kadus Soomest ju 1944 peaaegu täielikult. 

Kolonistide laine

Nõukogude okupatsioon tõi esmalt Eestisse laine nn Venemaa eestlasi - osa neist põgenes ise terrori eest, teine, eriti nähtav osa, aga toodi parteikoolidest siia uut võimu kehtestama. Punaarmee ja tööstus tõi ka Eestisse suure venekeelse kontingendi, keda suunati siia selgelt uue võimu kinnistamiseks, kohe aga hakkas pihta ka loomulik migratsioon nälgivatelt Venemaa aladelt paremal elujärjel Eestisse. Tulemuseks kolonisatsioon ja avalik venestamiskampaania, mis seadis eestlased juba ohustatud rahvaks oma kodumaal.

Statistikaameti andmed näitavad, et Eestis elab 909 000 eestlast, 333 000 venelast, 23 000 ukrainlast, 13 000 valgevenelast, 8000 soomlast, jne. Eestis on sündinud meist 1,1 miljonit inimest, Venemaal sündinuid ja seega oma eluaja jooksul sisse rännanud 135 000, Ukrainast 21 000, Valgevenest 12 000, Soomest 2000.

1934 elas Eestis 92 000 venelast, lihtne arvutus näitab suurt sisserännu-, kuid ka suunatud kolonisatsioonilainet just okupatsioonivõimu ajal. Venelastest enamik on siin küll juba mitmendat põlvkonda, valgevenelaste ja ukrainlaste hulk on aga tõend uuema aja migratsioonist, soomlaste (nähtavasti peamiselt ingerisoomlaste) põhimass saabus aga oma kodukohast minema aetud põgenikena kohe pärast sõda.

Uus suur, samamoodi pealesunnitud väljaränne saabus koos sõja lõpuga - rääkides 70 kuni 80 000 eestlase jäämisest teisele poole raudset eesriiet ja ehk isegi sama suure osa eestlaste vahapealsest küüditamisest-vangistamisest Siberi vangilaagritesse. Läände minekul oli määrav see, milline riik oli nõus rohkem vastu võtma - suured eestlaste kogukonnad tekkisid Rootsi, USA-sse, Austraaliasse, Kanadasse ja Suurbritanniasse, kadus see kogukond aga Saksamaalt. Küüditatuist paljud maetigi külmale maale. "Kulakluse kui klassi" hävitamine oli samasugune sotsiaalne genotsiid, kui natside aegne kuulutus, et Estland on judenfrei.

Uus väljarännulaine saabus piiride avanedes 20. sajandi viimasel kümnendil. Esmalt viidi välja Nõukogude armee sõdurid ja nende perekonnad - sõdureid oli 1992. aastal 40 000, lahkus ka ebamäärane hulk ajutist tööjõudu, valdavalt venekeelset. Need, kes räägivad sadade tuhandete inimeste "vägivaldsest" minemaajamisest Eestist, peaks siiski ka seda fakti mäletama.

Massina vaid Soome

Seekord mõjutab meid jälle keelebarjäär - 42 000 Eestis sündinud inimest elab nüüd Soomes, just viimasel kahel kümnendil toimunud protsesside tulemusena. Kõik ei lähe ka Soome alaliselt elama, aga parema palga ja sotsiaalhüvede nimel on väljaränne selgelt hoogustunud.

Suurbritannias elab Leedus sündinud inimesi 140 000, Lätis sündinuid 81 000, kuid Eesti ei pääse isegi tabelisse, mullune statistika ütleb, et Eestis sündinuid elab seal vaid 7000. Meie ränne sinna on isegi väiksem Soomest. Ka Rootsis, USA-s, Kanadas ja Austraalias ei küündi eestlaste uus sisseränne kaugeltki sõjajärgsele tasemele, ehk vahepealsed liialdused sadade tuhandete eestlastest "liberalismipõgenike" kohta olid pigem parteipoliitikale, kui faktidele tuginevad.

Kas Eesti on võimeline vastu võtma põgenikelainet kolmadast maailmast? 17. ja 18. sajandi näljahädade järel oli sisserändajate vastuvõtmine paratamatu, et maa end toita jaksaks ja keegi talusid ülal peaks, aga vaid mustlaste tulekust tekkis sotsiaalseid konflikte. Suuri Vene garnisone pidi Eesti vastu võtma 18. sajandist alates, kuigi sellega ilmnes kohe sotsiaalseid probleeme. Nõukogudeaegne kolonisatsioon kutsus esile aga selge konflikti, mis viis meie iseseisvuse taastamiseni. On selge, et ühe väikeriigi taluvus oli viidud viimse piirini.

Tööjõupuudust Eestisse ennustavad küll enamik tulevikuprognoose, ehk kui sündivus ei kasva, siis võib väljast tööjõu toomine osutuda paratamatuks. Aga just multikulti-poliitikaga piiride avamine Euroopas, mis tõi lisaks kaela hiiglasliku immigrantide massi Euroopa Liidu välispiiridele, on toonud avaliku sotsiaalse konflikti mujale Euroopasse. Ja see pole ainult nn äärmuslaste peavalu.

Euroopa on ja jääb rikkamaks kui enamik muud maailma ja nii nagu eestlased läksid paremat elu otsima 19. sajandi lõpu Ameerikast ja lähevad tänasest Lääne-Euroopast, nii tulevad sudaanlased, afgaanid, liibüalased ja somaallased siit paremat elu otsima. Liikumapanev jõud on sama - vaesusest lahti saamine. Kuid sisserändajad on toonud näiteks Pariisi slummidesse hoopis uue vaesuse kaasa ja terrorismioht pole just väike.