70 AASTAT SÕJA LÕPUST: "Pikal Hermannil lehvis sinimustvalge, see on kauneim mälestus sõjaajast"
"Koolis käisin ma E. Lenderi eragümnaasiumis, mis asus Kreutzwaldi 25, kus praegu töötab venekeelne 6. keskkool. Saksa okupatsiooni algul võeti meie koolimaja sõjaväe valdusesse ning meie kooli õppetöö toimus Raua tänava koolimajas. Esiti õhtupoolikul, aga viimasel sõja-aastal lausa varahommikul, sest kool töötas kolmes vahetuses: kolm erinevat kooli ühes hoones. Meil algasid tunnid hommikul 6.45 ja lõppesid juba 10.15. Tundide pikkus oli 30 minutit, vahetunnid viis minutit. Hea oli küll terve päev vaba olla, aga varajane tõusmine ikka väsitas. Mina näiteks pidin tõusma 5.30, et kell 6 juba jala kooli poole minema. Ema isegi tõusis kell 5, et mulle hommikusööki valmistada: praetud sealiha kartuliga.
Enne Tallinna pommitamist 9. märtsil 1944 võeti järjest uusi koolihooneid sõjaväe kätte, siis tuli peaaegu iga päev õppida eri majas. Ühte mäletan selgelt, see oli Tartu mnt keskel asunud väike algkool ühekordses puumajas, kus 17-aastasel neiul oli päris rakse end suruda 1. klassi pinkidesse. Järgmiseks öeldi koolimajaks Endla tänaval asuv hoone (praegu keeltekool), kuid kuna sel päeval otsustasime sõbrannaga poppi teha, et ennast välja magada, siis me sinna majja ei jõudnudki: õhtul oli suur Tallinna põlemine ning siis see koolitalv lõppeski.
Kuna meie oma maja hävis peaaegu kõigi asjadega 1941. aastal sõjas, siis oli mul kui kasvaval neiul ka riietusega raskusi. Minu tumesinine ainuke seelik oli tehtud isa kantud pükstest, üks jakk ema mantlist ja teine rahvariidetriibulisest seelikust.
Söögi osas ma nälga ei mäleta, kuna mu isa oli tapamajas veoautojuht ja käis pidevalt maalt loomi toomas, siis ikka mõnest tuttavast talust anti talle lihakäntsakas kaasa. Puudus oli aga magusast. Seda üldse ei olnud. Teed joodi sahhariiniga. Poest sai talongidega peaasjalikult ainult leiba. Kuidas teised elanikud hakkama said, ei tea. Paljud kasvatasid aiamaal juurikaid.
Kuna olime sõbrannaga noored, igatsesime väga tantsida. Kuid Hitler keelas tantsimise ära põhjusel, et kui sõdurid võitlevad elu eest rindel, ei tohi ka kodused lõbutseda. Tallinnas leidus siiski salakoht, kus tantsuõhtuid peeti. Samuti toimus pidusid maal koolimajades. Olime sõbrannaga jalgratastega palju käinud nii Lagedil, Arukülas kui ka Sausti koolimajas.
Õnneks töötasid täiskoormusel saksa ajal nii kinod kui ka teatrid. Meil ei jäänud vist ükski kinofilm ega teatrietendus nägemata. Teatripiletid olid suur defitsiit, aga kuna meie vennaga käisime koolis,
siis ema, kes oli kodune, seisis palju meie eest piletite sabas. (...)
Soomepoisi aitamine
Ühel septembrikuu pühapäeva õhtul, kui olime Keilas raudteejaamas ning perroon oli täis rahvast, tuli meie juurde üks Keila soomepoiss ja ütles: tüdrukud aidake Viirlaidi Atsil (hilisem Eesti kirjanik Kanadas Arved Viirlaid) revolver ära võtta, ta kukkus „ketikoera“ kätte, sest tal polnud linnaluba ega ka õigust sõjariista kanda. „Ketikoeraks“ kutsuti siis neid saksa sõjaväelasi, kes kontrollisid rongis sõdureid. Sõbranna ütles kohe, et see on käkitegu ja siis suundusime Viirlaidi ja „ketikoera“ juurde. Sõbranna hakkas „ketikoeraga“ rääkima, et mis nöögite omi poisse, sest kontroll oli samuti eestlane. Mina aga nihkusin vaikselt Arved Viirlaidi poole ja ta torkas oma revolvri minu sügismantli põue.
Veidi aja pärast läksime Keila klubisse koroonat mängima. Revolvri andsime ühe Keila soomepoisile ära. Veidi aja pärast tuli see tagasi ja ütles, et minge kiiresti minema, sest keegi pealtnägija helistanud komandantuuri, et säärikutega tüdrukud võtsid jaamas soomepoisilt relva. Läksime siis ruttu koju, aga varsti toodi teade, et mingu me kodust ära, juba teatakse, kus me elame.
Panime siis sõbrannaga teised riided selga, üks tegi endale patsid pähe, teine sidus šleifi juustesse, jätsime säärikud koju ning läksime Keila jõe äärde. Sääl istusime puu alla, vihma hakkas tibutama ja ei teagi kauaks me oleksime sinna jäänud, kui mitte sõbranna ema poleks tulnud meid otsima, sest kodus oli olnud politsei läbiotsimine. Ema oli muidugi väga pahane, aga seekord päästis meid venelaste tulek paari nädala pärast.
Pärast seda intsidenti pani sõbranna isa meid õhtuti koduaresti, aga ega siis noored saa kodus püsida. Meie toad olid teisel korrusel. Vanemad magasid all, trepist käia ei saanud, sest vana puutrepp nagises tugevasti. Siis leidsime kuurist nöörredeli ja sedamööda käisime akna kaudu õhtuti ikka „hüppes“.
Eelmisel õhtul enne Tallinna vallutamist venelaste poolt septembris 1944, olime sõbrannaga järjekordselt jaamas õhtust rongi ootamas. Sel õhtul rongi ei tulnud ega tulnud. Rong hilines mitu tundu ja jõudis Keilasse alles pimedas. Aga selle saabumine on mul siiani eredalt meeles. See oli üks ütlev hetk. Rong oli puupüsti reisijaid täis. Reisijad olid treppidel, puhvritel, vagunite katustel. Enne Tallinna rongi täielikku peatumist hüppasid sõitjad perroonile ja hüüdsid: „Elagu Eesti Vabariik“ ning ütlesid, et Pikal Hermannil Toompeal lehvib sini-must-valge lipp. Kõik olid rõõmsad, kallistasid ja õnnitlesid üksteist. See on tõesti üks kaunimatest mälestustest tollest ajast. Hiljem selgus, et lipp oli üleval olnud ainult paar tundi.
Pärast hilinenud rongi saabumist Tallinnast õhtul ja imehead tuju läksime koju, kui veidi aja pärast saabus Tallinnast autoga minu pere - isa, ema, vend -, et läheme kiiresti minema, venelased on juba Tallinna all. Kahju oli küll lahkuda, aga pidin minema, suund oli Rootsi poole „sõuda“. Kahjuks jõudsime ainult Varblani.
Kui Eesti oli juba vallutatud ja meie mõni aeg Varblas pesitsenud, otsustasime hakata jala Tallinna poole astuma. Rongid ja bussid siis veel ei liikunud. Kõndisime ikka 25 kilomeetrit päevas. Ööbisime juhuslikes taludes. Vastu tulid maanteel pidevalt pikad vene sõjaväe kolonnid, kus oli ka naissõdalasi. Isa-ema kartsid väga minu pärast. Ise olin samuti himul, millegipärast olin mundris vene naiste kohta hirmuäratavaid jutte kuulnud."
