70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Hävituspataljoni räigetele piinamistele ja punaterrorile järgnes valge terror

Teise maailmasõja ajal käis Eestist üle kaks totalitaarset režiimi: pärast Nõukogude okupatsiooni sisse tulnud Saksa sõjaväge koheldi esialgu kui vabastajaid. Ent peagi oli selge, et Eesti iseseisvusest ei taha nad midagi kuulda. Aasta aega kestnud punase terrori vahetas nüüd välja valge terror ning julmi arveteõiendamisi korraldasid ka eestlased ise, kokku hukati 7000-8000 eestlast. Eesti ajaloomuuseumi teadur Olev Liivik mõtestab lahti, kuidas 1941. aastal olukord muutus, vaata videost!

"Ajaloolased armastavad ju ka korrata, et need inimesed, kes ei hukku rindel, konkreetsetes sõjatingimustes, muutuvad vahel mingisuguse suure nähtuse osaks, justkui statistikaks... probleemi käsitlus jääb tagaplaanile," arutleb Liivik, miks me räägime justkui Saksa okupatsiooni aegsetest kuritegudest vähem kui Nõukogude okupatsiooni omadest.

Vaata videograafikult, kuidas Nõukogude okupatsioon asendus Saksa okupatsiooniga.

"1941. aastal oli kahtlemata Saksa terror kohalike elanike suhtes päris olulisel kohal ja seda viidi läbi sageli eestlaste käe läbi. Rohujuure tasandil pidid ju kohalikud tuvastama, kes on nõukogudesõbralikud inimesed, kes on kommunistid. Saksa võimud sellesse ei sekkunud," kirjeldab Liivik. See tähendas ulatuslikku arveteõiendamist alates 22. juunist, kui algas Nõukogude Liidu - Saksamaa sõda.

Piirkondades, mis saklaste kontrolli all ei olnud, süvenes punane terror: kõigi peal, kelle kohta arvati, et nad on saksasõbralikud, metsavennad jne, rakendati põhjendamatult suurt vägivalda.

"Igale aktsioonile vastab samaväärne reaktsioon, kui oli tekkinud punaterror, siis tekkis ka valge terror: Saksa märgi all läbi viidud eestlaste poolt. Pooled vahetusid. Kasutati ka võimalust õiendada arveid oma põliste vihavaenlastega - loomulikult juhtivad kommunistid ja need, kes olid jõudnud hävituspataljoni, nende saatus oli mahalaskmine."

Vaata pikemat mõtisklust videost!

Punase terrori näiteid aastal 1941

Pärast küüditamisi hakkasid inimesed end varjama, tekkisid esimesed metsavennad. Juunis alanud sõda tõi kaasa lootuse punase terrori lõpule, ent lähenev Saksa armee andis vägivallale ainult hoogu juurde: nüüd anti välja ka käsud viia läbi täielik puhastustöö ning bandiitlusega tegelenud isikud ja väejooksikud lubati kohapeal hukata. Tartumaa Teine hävituspataljon muutus kiirelt millekski röövlibande sarnaseks, kirjutab Mart Laar "Kommunismi mustas raamatus".

Mõned näited Nõukogude okupatsiooni ajal tegutsenud hävituspataljonlaste kuritegudest:

- 11. juulil 1941 mõrvasid pataljonlased Põlendiku talu perenaise Ida Rätsepa ja tema tütre Anita. Talu pandi põlema, laibad jäeti tulle.

- Kudinas lasti pärast piinamisi maha üheksa inimest.

- Erika talust viidi kaasa leitnant Rätsepa abikaasa Selma Rätsep, kellelt nõuti mehe peidukoha väljaandmist. Kui naine keeldus, murti tal jalaluud, lõigati ära nina, seejärel rinnad ja lõpuks surmati ohver lõhkekuulidega.

Lisaks hävituspataljonlastele vägivallatsesid ka punaarmee üksused:

- 5. juulil 1941 piinasid punaväelased surnuks sinimustvalge lipu heiskamises süüdistatud Urvaste koolipoisi Tullio Lindsaare.

- Pärnumaal Sauga vallas torkasid punaväelased tääkidega läbi kaks karjalast, imekombel õnnestus ühel neist siiski eluga pääseda.