Roomikujäljed meie maanteel ehk mida peaks arvestama lahingusoomukeid oodates
4. oktoober, Tapa. Kergelt külmunud maapinda soojendab talve ees taganev hommikupäike, üle lageda trööstitu kaubavagunite mahalaadimispunkti puhub jahe sügistuul. Sarnaselt Scorpionsiga võiks ilmselt isegi öelda, et tol päeval puhub Tapal muutuste tuul, sest peagi veerevad veoplatvormidelt maha Ameerika Ühendriikide soomusmasinad.
Hetk on ajalooline: suures pildis saame öelda, et kunagi varem pole ameeriklaste lahingusoomukid olnud nii lähedal Venemaa läänepiirile kui tol oktoobripäeval. Oma CV90-te ootuses 1. jalaväebrigaadile tähendab aga Ühendriikide Bradley-tüüpi jalaväe lahingusoomukite ja tanki Abrams platvormile ehitatud toetusmasina saabumine esimest kokkupuudet roomikmasinatega meie kodusel pinnal.
Mis saab meie teedest?
Vaadates ligi kolmekümnetonnist kollaseks võõbatud ja 25 mm kiirlaskekahuriga relvastatud ameeriklaste lahingratsut tekib nii mõnelgi masinate saabumist jäädvustaval ajakirjanikul küsimus: mis saab meie teedest? Massiivne kolakas oma terasest roomikutega näeb igati imposantne välja ja kujutab uudistajate hinnangul ilmselget ohtu meie teedele.
Tõsi, meie teed on juba näinud soomukeid, kuid kolmesillalised Sisu XA-180 ja XA188-tüüpi sõidukid on kergemad ja mis põhiline – liiguvad edasi sahisevatel rehvidel. Roomikud lõgisesid siinkandis (kui paar muuseumitanki filmi „1944“ võtetel välja arvata) viimati kakskümmend aastat tagasi. Siis, mil idast tulnud nõukogude päritolu sõjamasinapark lõpuks tagasi koju veeres.
Maapinna erisurve poolest autost sõbralikum
Nagu näitab matemaatiline arvutus (ja nüüdseks ka kogemused), ei kujuta roomikutel liikuv rasketehnika teedele ja maastikule sugugi nii suurt otsest ohtu kui arvatakse. Teedevõrgu säästmiseks kasutatakse tankide ja lahingusoomukite roomikulülidel kummipatju ning võrreldes samas kaalus oleva veoautoga on roomikmasina erisurve maapinnale märgatavalt väiksem. Nimelt jaotub sõiduki mass teega kontaktis olevale pinnale roomiku puhul rehvidest oluliselt ühtlasemalt.
Näiteks on ligi 30 tonni kaaluva Bradley M2A32 erisurve teepinnale 0,7 kg/cm2, samas kui neljal sillal liikuv ja kümme tonni kergem soomustransportöör M1126 Stryker suudab oma rehvidega maapinda survestada 2,05 kg/cm². Seda on tegelikult pea kaks korda enam kui veidi alla 62 tonni kaaluval tankil Abrams M2A2, mille erisurve maapinnale on orienteerivalt 1,05 kg/cm².
Seda viimast tõsiasja kasutasid edukalt oma väljaõppes ära sakslased, kes ühe Teise maailmasõja kuulsaima tanki, Panzerkampfwagen VI ehk Tiigri kasutusjuhendis soovitasid enne 60-tonnise masinaga kahtlasele pinnasele minekut läbi viia lihtsa testi, mille kohaselt pidi üks meeskonnaliige teise kukile võtma ja maastikul seisma. Kui seisja jalgupidi sisse ei vajunud, võis Tiigriga rahulikult edasi sõita.
Seega vaadates numbreid, võiks roomikutel veerevad soomukid ju lausa tavaliiklusesse lubada. Kuid ka siin pole kõik päris nii lihtne: olgugi, et erisurve poolest on tankid ja jalaväe lahingumasinad ratassõidukitest eeskujulikumad, seab nende kasutamisele piirid nende manööverdamise eripära. Ühe roomiku seiskamine sõiduki pööramiseks kujutab endast brutaalset jõumeetodit, mille tulemusel kiiremini liikuv sõiduki pool hakkab masinat keerutama üle telje seiskunud roomiku suunas. Ning seiskunud roomik muudab loomulikult oma asendit vastavalt kere paiknemisele tee suhtes, võttes omadega kaasa ka pööret takistava maapinna … näiteks tavalise asfalttee puhul tähendab see ilmselt tükki teest. Siin pole enam kasu ka roomikutel olevatest kummipatjadest ning kurvide läbimist nõudvate rännakute puhul tuleb masinad ikkagi treilerile või raudteele laadida.
Kannapööret teel teha ei maksa
Eeltoodud järeldust, et summa summarum pole roomikmasinad sugugi nii hirmsad kui arvatakse, kinnitab ka kaitseväe keskpolügooni ohutusallohvitser keskpolügooni ülema ülesannetes veebel Elari Kalmaru, kelle üks ülesanne on korraldada õppevälja ja selle teedevõrgu hooldust ja remonti. Alates eelmise aasta sügisest pidi ta silmitsi seisma ameeriklaste Bradleydega, veebruaris toimunud kahenädalase Scoutspataljoni talvelaagri ajal kolistasid mööda keskpolügooni aga juba peagi meiegi relvastusse saabuvad hollandlaste CV90-d.
Kalmaru sõnul oligi probleeme põhiliselt kurvide läbimise ja masina ümberpööramisega. Viimane mõjus teedele eriti laastavalt ja nii palutigi sügisel keskpolügoonil tegutsenud ameeriklastel taolised manöövrid teedelt eemale viia. Tagajärg oli hulk maastikule kinni jäänud soomusmasinaid, mille välja saamiseks ameeriklased õnneks toetustanki abi ei vajanud – teele naasmiseks piisas täielikult teise lahingusoomuki abikäest.
Rööpaid tekitavad haagistega veoautod
Kalmaru sõnade kohaselt on seega roomikmasinad keskpolügooni teede vastu isegi sõbralikumad kui scoutside soomukid, mis oma ratastega künnavad teedele sügavad roopad sisse. Roomikutel Bradley ja CV9035 jäid sellest patust puhtaks ja üllataval kombel polegi soomustehnika see, mis teedele enim kahjustusi tekitab. Tavaline 120 mm miinipildujat vedav veoauto suudab kitsukesi teid hoopis enam lõhkuda. Siin pole ka midagi imestada: lisaks veoauto suurele erisurvele „lohiseb“ konksu küljes veel ka kitsastel rehvidel veerev miinipilduja.
Omaette teema on muidugi teede kitsus. Veebruaris tekitas meedias furoori uudis, kuidas keskpolügoonil „leidsid“ pimedas kurvis üksteist scoutside Sisu XA-180 ja hollandlaste Boxer. Tõsisemalt vigastada õnneks keegi ei saanud, kuid kahe meditsiinisoomuki (saatuse iroonia!) kokkupõrke tagajärjel said pea- ja põlvepõrutusi kolm eestlast ja üks hollandlane.
Ilmselt on teede laius üks teema, millega tulevikus tegelema peab, sest 3,2 m laiuse CV9035 jaoks jääb mõni teelõik lihtsalt liiga kitsaks. Ning olukorras, kus Eestit külastavad pidevalt meie liitlased oma tehnikaga ning kus esimesed tankidki on 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakusse saabunud, tuleb mõelda laiemalt ja suuremalt kui seda on meie relvahanke maht. Sest praegune saja kahekümnel ruutkilomeetril asuv 17 kilomeetrit pikk ja maksimaalselt kaheksa kilomeetrit lai keskpolügoon jääb uute relvade jaoks väikeseks.
Hollandlaste soomusdemo, kus paar-kolm masinat üksteise kõrvalt tuld andsid, on praegu suurim harjutus, mida teha annab. Vaevalt, et Scoutspataljongi, kelle relvastuses hakkab olema nelikümmend neli 35 mm kiirlaskekahuriga lahingsoomukit CV9035, selle üle väga rõõmustab …
Scoutspataljon kolib Tapale
Jalaväe lahingumasinate ja tankide (koos neljakümne nelja CV9035 lahingusoomukiga tuleb Eestisse ka kuus Leopard 1 platvormile ehitatud toetusmasinat) saabumisega kaitseväe teenistusse kaasneb muudki kui mõni songitud teeäär või suurenenud vajadus treilerveokite järele. Nimelt peab masinate hooldamiseks linnakus olema remondivõimalus ning isegi siis, kui soomukeid ei kasutata ega hooldata, peab nende parkimiseks leiduma vaba (ja kõikidele nõuetele vastav) garaaž.
Ärgem unustagem ka tõsiasja, et nii jalaväe lahingumasinad kui ka tankid vajavad liiklemiseks kütust ning võitlusvõime tekitab kaasas kantav laskemoon, seega tuleb linnakusse luua tingimused vajaliku kütuse ja laskemoona hoidmiseks. Ning kuna kogu soomusmanöövervõimet toetav taristu peaks majandusliku otstarbekuse seisukohalt asuma võimalikult lähedal keskpolügoonile, tuleb selle loomisel arvestada ka masinaid kasutava isikkooseisuga.
Pärast kaitseväe struktuurireformi sai selgeks, et Tapa linnak, mis lisaks 1. jalaväebrigaadi staabile on kodu suurtükiväepataljonile, õhutõrjepataljonile, pioneeripataljonile, tagalapataljonile, staabi- ja sidekompaniile, luurekompaniile ning Eestis viibivale Ühendriikide kompaniisuurusele väekontingendile, töötab praegu niigi oma maksimaalse võimsuse piirimail. Isegi kui Scoutspataljoni tuleku puhul kolib mõni praegu Tapal paiknevatest pataljonidest Paldiskisse, ei muuda see olematuks tõsiasja, et scoutsidele täielikult sobivat taristut Tapal veel ei ole.
Remondihall ja kõike ühendav tankitee
Tapa ja selle ümbruskonna elanikele siiani on ilmselt huvipakkuvaim jututeema olnud eelkõige 1. jalaväebrigaadi linnaku külje alla planeeritud lähiharjutusala rajamine. Viimast on vaja selleks, et lahingusoomukite juhid masinatega maastikul manööverdama õpiksid ning teaksid, kuidas neile usaldatud tehnika erinevates tingimustes käitub. Kavandatavast 1000-hektarilisest harjutusalast on hetkel ligikaudu nelikümmend protsenti eraomandis, seega tuleb kaitseministeeriumil kogu vajaliku maaala kasutamiseks läbi rääkida kuue ettevõtte ja üheteistkümne eraisikuga.
Et lähiharjutusalale treilerit kasutama saada, ehitatakse linnakusse teed, mis peaksid vastavalt projekteerimise lähteülesandele kandma kuni 70-tonnist tanki ja saja 10-tonnist treilerit. Samuti hakkab nii linnakut, lähiharjutusala kui ka keskpolügooni ühendama spetsiaalselt selleks ehitatud tankitee, mida mööda kaitseväe ja liitlaste tehnika kohalikke elanikke segamata õppustele liikuda võiks.
Uuele masinapargile mõeldes luuakse Tapa linnakusse III liini remondihall, kus lisaks remondikohtadele on olemas võimalus hoiustada lahingusoomukite varuosi ja relvastust, sõidukeid pesta ning ka õppetööd korraldada. Jalaväe lahingumasinate tarvis rajatakse linnakusse nii uus tankla kui ka varjualused kasutatavale toetustehnikale. Ajateenijate, scoutside ja liitlaste paremaks majutamiseks on plaanis juurde ehitada neli uut tüüpkasarmut.
Soomusmanöövervõime kool
Loomulikult ei tähenda lahingsoomukite tulek meie riigikaitse teenistusse vaid teedevõrgu ja taristu kohandamisega. Kõik eelmainitu on vajalik selleks, et ostetav tehnika oleks kasutatav ning eeldused väljaõppeks oleksid olemas. Kuid lahinguväljal muudab soomusmasinad löögirusikaks ikkagi meeskond. Ilma korraliku väljaõppeta meeskonnale on tank või lahingsoomuk lihtsalt metallist kirst, kuhu vastase tabamust ootama on ronitud.
Õnneks on Rootsis valmistatud soomusmasin kasutusel ka meie lähinaabrite soomlaste juures - nii suundusidki veebruari keskpaigas esimesed üheksa kaitseväelast Soome 13 nädalat kestvale põhjanaabritel kasutuses olevat lahingusoomukit CV9030 õpetavale kursusele. Sealt naastes peaksid eestlased teadma, kuidas meile saabuvaid lahingusoomukeid juhtida ja hooldada ning rühmatasemel taktikaliselt kasutada. Samuti õpetatakse kursusel seda, kuidas CV90 tüüpi masinatega lahinglaskmisi läbi viia.
Algus on seega tehtud ja tulevased instruktorid saabuvad peagi tagasi ja on valmis omandatud teadmisi kaaslastega jagama. Pikemas perspektiivis pole soomlaste juures õppimine lahendus: lahingusoomukite ostuga pandi alus uuele võimele meie kaitseväes ning loomulikult tuleb sellega vastavusse viia ka kaitseväelaste kohalik väljaõpe.
Millisel moel ja kelle struktuuris loodav õppeasutus tööle hakkab, on veel vara öelda. Kuid kindlasti oleme juba õige pea targemad.
