"Mäletan, kuidas juunipöörde ajal käisime rahva seas ringi. Ma ei saanud midagi aru – olin nelja-aastane –, miks ema seda igavat asja vahib. Ilm ei olnud soe, rahvast nii väga ei olnud. Kui sõda algas 1941. aastal, olid Tallinnas väiksemad pommitamised. Istusime rongi – sõidame Tallinnast ära. Kui jõudsime Viljandisse teatati, et enam edasi rong ei lähe. Tulime maha.

Peagi algas lahing Viljandi pärast. Istusime sugulaste juures kraavides. Õnneks ei läinud kaua aega, kui kõik maha rahunes. Meie elu korraldati ümber. Ema sai tööle Viljandi kingavabrikusse. Mina läksin lasteaeda. Mul on sellest head mälestused: saime hästi süüa, mängisime palju. Laps ju ei saa aru, mis tegelikult toimub.

Sõja-aastad ei olnud kõik ühesugused. 1942. ja 1943. aastatel pommitamist polnud. Rinne oli meist Viljandis kaugel ja oli suhteliselt rahulik. Elu siiski muutus palju. Näiteks sai 1942. aastal nii hästi süüa: lasteaias olid sellised magustoidud nagu restoranis oleks. 1943. andis tunda, et magustoidud kadusid ära: kas lasteaia suhkur sai otsa või midagi… Üldist toidupuudust aga ei olnud.

Ka üldine miljöö erines: autoliiklust polnud praktiliselt üldse, mõni veoauto vaid. Rahvast ka nii väga tänavatel ei liikunud. Kõik sõja-aastad olid justkui pimedad: elekter oli alles, aga kas oli antud pimendamise käsk… Mulle just jääb meelde see pimedus.

Torkas silma, et saksa sõdurid, tulid siia sõdima n-ö suveriietes: nende sinel oli nii õhuke, et sellest tegid naised endale kleite.


1944. aasta kevade
l hakkas toidupuudus. Mäletan, et Hitleri sünnipäevaks jagati margariini – millest see tehtud oli? Kõik sellekohased pakkumised olid ebaviisakad.

Suvel läksime maale sugulaste juurde. Mäletan, et metsatukas peeti salaja siga, et taludes käivad kontrollid teda ära ei võtaks. Õunapuud õitsesid ja Tartu poolt kostis pidevat kahurikõminat, Harjusime sellega ära. Kui järsku tuli vaikus, oli see nii kurjaendeline. (…)

Varsti käsutati meid Võrtsjärve äärest minema. Vooris läksime, vankriga, üks lehm kaasas, Viljandi poole. Mäletan, et ühes talus, millest möödusime, mattis rahvas varandust maa alla suurtesse aukudesse. Õhtul jõudsime ühte tallu, elasime võimuvahetuse seal üle. Lahingud käisid mujal. (…)


Maha põles meie külas ainult üks väike talu. Igal pool vedeles maas mürske, granaate. Minu teekonnal kooli oli teeääres suur hunnik, meile meeldisid sealsed kastid: võtsime mürsud kastidest välja ja ladusime need justkui puuriita. Kastid viisime koju. See kestis kuni kamp poisse nende mürskude juures õhtu lendas: nad võtsid ühe mürsu lahti, et näha, mis selle sees on. Kolm-neli neis lendas õhku, üks jäi ellu. Igavesti suur kraater jäi sellest järele."