70 AASTAT SÕJA LÕPUST: N. Liit hoidis Tallinna viimase hetkeni, lahkuti, kui sakslane oli eeslinnades
Eesti oli olnud juba aasta Nõukogude okupatsiooni võimu all, juunis oli toimunud küüditamine, lisaks oli kogu aasta jooksul oli sihikindlalt likvideeritud eesti eliiti, hävitatud eestlust puudutavat kirjandust. Kõik, mis puudutus Vabadussõda oli põlu all, sinimustvalge lipp samamoodi. Nüüd oli siis punaarmee toomas Eestisse rohkelt lisajõude ning sakslaste rinnet suudetigi mõnda aega kinni hoida. Keeruliseks läks olukord siis, kui edukale pealtungile juuli lõpus järgnes Saksa armee Kundasse jõudmine. Vene armee lõigati sel moel kaheks ning Tallinna ning saartega hoiti ühendust Nõukogude Liiduga meritsi.
Põletatud maa taktika
Taanduv punaarmee ei tahtnud vastasele olulisi hooneid jätta, seega pandi põlema kõik, mis oluline tundus:
Nõukogudeaegsed ajalehed kutsusid üles kaitsma Tallinna
Mis aga toimus nüüd Tallinnas, kuhu lähenev Saksa vägi järjest lähemale jõudis? Meeste mobilisatsiooni kohta punaarmeesse ilmus reportaaže, mis kiitsid väge ja kirjeldasid, millise õhinaga kõik punaarmeesse teenima läksid.
Iga päev ilmub nüüd reportaaže, kuidas edenevad Tallinna kaitsetööd, kõik käivad ehitamas.
line-height:115%" lang="ET">"Kuigi ajalehtedes ilmuvad sõjakad juhtkirjad ja artiklid pidid veenma inimesi, et olgugi neetud hitlerlastel praegu edu tänu sõnamurdlikult alustatud välksõjale, on võit meie ja lasevad nad varsti ka Eestist jalga. Meie kangelaslik Punaarmee, Balti mere madrused ja hävituspataljon ei anna iialgi meie kaunist Tallinnat sakslaste kätte!
Tegelik olukord näitas aga vastupidist. "Lahingumürinat oli juba kuulda linna lähistel. Öö otsustas majarahvas veeta varjendis," on oma põhjalikud mälestused Teisest maailmasõjast kirja pannud Gordy Mairold Jõelaid, kes tänaseks on meie seast lahkunud. Tema mälestused on nüüd läbitöötanud koolivend Arvo Jaama, kes saatis noppeid sõbra memuaaridest Eesti Päevalehele ja Delfile avaldamiseks.
Kuidas toimus Tallinna ülevõtmine Saksa vägede poolt tema silme läbi, loe pikemalt:
Tallinn on vaba! Lahingumürinat oli juba kuulda linna lähistel. Öö otsustas majarahvas veeta varjendis.
Selleks oli võlvitud laega paekivist kelder, mis tegelikult maa peal asetses ja oli ühtlasi selle majaosa aluseks, mille peal Hasselblatid olid elanud. Ei mäleta enam, kes majarahvast sel ööl varjendisse kobisid, aga enamus oli seal koos küll. Mina emaga muidugi ka. Terve öö oli tänavalt kuulda tankiroomikute kolinat, inimeste hõikeid ja autode jorinat. Hommikul oli aga äkitselt muutunud kõik vaikseks.
Kolisime oma võlvi alt välja valguse kätte. Kedagi polnud näha ja midagi polnud kuulda. Venelased olid kadunud! Tasapisi hakkas ühest ja teisest hoovist inimesi tänavale ilmuma. Nende uudishimulike hulgas olin ka mina.
Otsustasin minna üksinda linna peale maad kuulama. Siin-seal liikus juba inimesi. Peamiselt meessoost. Aga venelased olid kadunud!
Tõnismäel oli mehi kobaras koos. Seal jagas üks Eesti sõjaväevormis mees püsse välja. Kes soovis see sai. Saaja tõmbas aga küüru selga ja kadus kuskile. Mingi valge side nendel püssimeestel siiski ümber varruka oli seotud. Mõnel lihtsalt marlist. Mina püssi saama ei läinud. Tundusin endale veel pisut liiga noorena, olgugi et koolis riigikaitse tunnis oli leitnant Veski meile vene vintovka materjalosad selgeks teinud ja õpetanud püssi palges ja vastu õlga hoidmist ka. Aga pauku polnud ma veel elus teinud. Vähemalt sõjapüssist mitte. Toompealt kostus koguni laskmist. Mingisugused punased tegelased, kes ei olnud jõudnud jalga lasta avaldasid veel vastupanu. Ega see paugutamine oli hõre ja varsti lakkas hoopis. Rahvast oli tänavale juba õige paksult kogunenud. Kõik olid õnnelike ja naerul nägudega. Ometi tuli lõpp sel pimeduse aastal.
Olin jõudnud Toompea jalamile Paldiski maantee otsa. Pika Hermanni tornis lehvis meie sini-must-valge lipp! Rahvas ootas sakslasi - vabastajaid. Räägiti, et üks väeosa tuleb Tallinna Paldiski poolt sisse. Kõnniteed olid juba ootavaid inimesi täis. Nüüd juba naised ja mehed segamini. Siis kõlas kahin läbi ootajate.
Tulevad! Tuli hall külgkorviga mootorratas. Kaks sakslast peal. Hallid teraskiivrid ja rohekashallid nahkmantlid seljas. Korvimehel oli mingi relv peos ka. Inimesed viipasid ja hõikasid tee ääres tervitusi nagu vanasti võitjatele Pirita ringrajal. Kanged mehed olid. Sõitsid võõrasse linna sisse, kust võis igast aknast tulla surmav kuul.
Kaarli kiriku juurest pöörasid tuldud tee tagasi. Rohkemat polnud midagi näha. Need olid luureks ettesaadetud mehed. Varsti kuuldusid uued hõiked. Nüüd tuleb jalavägi. Ja tulidki kenasti rivis, näod nalja täis ja rinnad lilleehtes. Rahvas tervitas neid rõõmsate hõigetega. Jagati lilli. Nad olid vabastajad ja võitjad. Üks saksa ohvitser hõikas midagi eesti keeles vastu. Inimesed olid vaimustuses, eestlane! eestlane! Ta sai ühelt naiselt musi, kallistused ja lilled. Eks ta tegelikult baltisakslane oli. Nii ruttu eestlastele veel Saksa ohvitseri mundrit selga ei antud. Nüüd läksin ka mina rahuliku südamega koju tagasi. Muljed olid head. Saksa sõdur oli meile vastuvõetavam kui kirsasäärikus venelane. Aga kuskil kaugel Venemaal tatsub kurvalt ringi üks väga sõbralik kuju.Võib-olla on kirsasaabas juba temagi jalavarjuks. Mõttes on ta aga kindlasti siin oma lapsepõlve radadel. Kindlasti pole Bärnil veel aimugi sellest, mida minu silmad täna näevad. Nii negatiivsed rindeteated levivad Venemaal õige aeglaselt.
