Mürinal üle Euroopa: võimsamaid ja kiiremaid tanke Teisest maailmasõjast
Wehrmacht
Kui Hitler 1939. aasta septembris kokkuleppel NSV Liiduga Poolat ründas, oli Saksamaa tankujõudude kandvaks osaks peamiselt kergetankid Panzer I ja Panzer II ning Tšehhi tankid Panzer 38(t) ja Panzer 35(t). 1940. aasta maiks, Madalmaade pealetungi ajaks tuli ka suurem kogus keskmisi tanke Panzer III. Neid toodeti sõjas kokku 5774. Norra sõjas kasutati ka tanke Neubaufahrzeug, kuid neid tehtigi vaid viis ja nad ei jäänud kasutusele.
Idarindel oli vaja võimsamat tanki ja juba 1939. aastaks välja töötatud keskmisest tankist Panzer IV-st sai kandvaim tank Saksa vägedes, moodustades kokku ligi 30 protsenti kõikidest sõjas kasutatud tankidest. Neid tanke eksporditi ka Saksamaa liitlastele. Kokku toodeti Panzer IV tanke 8298.
Panther-tankid tulid kasutusele 1943, et vastu seista nõukogude T-34 tankidele, kokku toodeti neid ligi 6000, kuigi uute tankide edu jäi selgelt kasvava üleüldise sõjalise ebaedu varju - kaotas ju Saksamaa ülekaalu õhus. Pantheri kerele tugines ka tugevamaid tankihävitajaid Jagdpanther. Võidurelvastumine aga vaid hoogustus.
Rasketank Panzer VI ehk Tiger I tuli rindele 1942 ja neid toodeti sõja ajal kokku 1347 tükki. 88-mm kahuriga varustatud tankid olid rindel küll tõhusad, aga nendel oli rida puudusi, mis sundis 1944. aastaks välja töötama juba Tiger II tanke. Neid valmis kokku 492. Nõrgajõuline mootor, kuid ülimalt purustav 88 mm kahur tegi tankist siiski kohutava vastase.
Seejärel töötati välja veel raskemat tanki Panzer VII Löwe (lõvi), kuid projektist loobuti Panzer VIII Maus (hiir) kasuks, mida ei jõutud ka kunagi valmis teha. Jutud Panzer IX ja X-tankidest olid sõjaaegsed propagandistlikud muinasjutud. Ka ülirasketanki Panzerkampfwagen E-100 prototüüpi ei jõutud valmis saada.
Punaarmee
Poolat ja Soomet rünnates ning Baltimaid ja Moldovat okupeerides olid Punaarmee relvastuses peamiselt 1932-1941 toodetud kiired kuid kerged BT-tankid (Быстроходный танк), nimelt BT-2, BT-5, BT-7, BT-7M (ehk BT-8) kergetankid, kokku toodeti neid enam kui 8000 tükki. Nende visandajaks oli küll ameeriklane J. Walter Christie, kelle ideid edasi arendades sündis 1940. aastaks ka kuulus T-34 tank.
T-35 tankide tootmine (1935-1941) sai suurema sõja algusega lõplikult otsa ja neid valmiski vaid 61. T-26 tanke (edasiarendus Briti Vickers Mk.E tankidest, mis ise küll tootmisse ei läinudki) aga toodeti 1931-1941 kokku 10 300 ja need olid ka sõja lõpuni kasutusel. Vahele mahtusid veel kergetankid T-60 ja T-70, mitmed amfiibtankid ja muudki katsetused.
Barbarossa plaani käivitudes 1941. aasta 22. juunil olid Punaarmee käsutuses ka ligemale 500 KV-1 tanki, saanud nime marssal Kliment Vorošilovi järgi, ainsate rasketankidena selle aja idarindel. Paraku juba 1942. aastaks polnud selle tanki soomus enam võitmatu, 1939-1943 toodeti neid tanke 5219, KV-2 tanke aga 255 tükki. Tankid olid tugeva soomusega, aga aeglased.
Keskmine tank T-34 kujutas seevastu endast ennenägematut kombinatsiooni tulejõust, mobiilsusest, soomusest ja jõust, sundides ka sakslasi kiiresti sobivat vastujõudu välja töötama. 1943. aastaks oli tankitööstus Venemaal täistuuridele pandud, liinilt tuli 1300 T-34 tanki kuus, sõja lõpus oli neid juba valmis saanud 57 300 ja tootmine ning kahtlematult ka soomuse eksport kestis kuuekümnendateni välja.
KV-1 baasil arendati edasi juba IS-tanke, või õigemini JS-tanke, sedapuhku tulevase generalissimuse Jossif Stalini nimetähtedega. IS-2 tuli käiku 1944. aasta aprillis ja oli olulisel kohal ka Berliini lahingus aasta hiljem. IS-3 sai tootmisküpseks alles 1945. aasta mais. Toodeti neid vastavalt 130 (IS-1); 3854 (IS-2); 2311 (IS-3); 250 tükki (IS-4). 122 mm kahuriga IS-2 tanki oli vaja, et Tiger II-st üle olla.
USA armee
Teisele maailmasõjale astus Ameerika vastu pigem kehvapoolsete kergetankidega, nn lahinguautode M1 ja kergetankidega M2. Esimest kasutas iseloomulikult USA ratsavägi ja neid toodeti 1937-1943 vaid 113 tükki. Rohkem tanki meenutavaid M2-sid, mille levinuim vorm oli M2A4, toodeti ka vaid 375 tükki, aastail 1935-1942. Ameeriklased ise kasutasid neid vähem kui britid.
1940. aasta näitas vajadust juba nn keskmiste tankide järele - USA-s sündis M3 Lee (skandaalselt kodusõjas Lõuna vägesid juhtinud Robert E. Lee järgi). Augustist 1941 kuni detsembrini 1942 toodeti neid kokku 6258 tükki. Tank ise oli aga pettumus.
M3 (Stuart) nime kandis ka kergetank, mida toodeti 1941-1944 kokku 25 000, hiljem küll tähisega pigem M5, nagu M5A1. Sõja lõppjärgus koosnesid USA tankiüksused kolmes neljandikus M4 Shermanitest ja ühes neljandikus M3 või M5 Stuartitest.
Kuigi NSV Liit tootis sõjas rohkem tanke kui muu maailm kokku, leidis USA autotööstus võimaluse toota ka 8000 tanki punaväe tarbeks. Pooled neist olid juba järgmine põlvkond, M4 Sherman-tankid. Kokku jõuti Shermane sõja ajal toota ligemale 50 000 ja arvuliselt oli neid vähem vaid T-34-st. Sherman-tank, kuigi ikka veel "keskmine," oli ka piisavalt hea, et ameeriklased sõja lõpuni suuremat tankiaretust ette ei võtnudki.
Aafrika tandril oli Sherman Panzer III ja IV-tankidest üle, Normandias ja läänerindel oli aga Saksa tankiarmee pigem hajali ja ameeriklaste edenemist ei peatanud. Ja see tank püsis kasutusel ka veel 1955. aastani. M26 Pershing, kui selle edasiarendus, tuli kasutusele alles 1945.
Briti armee
Briti tankidest tuleb sõja algusjärgus mainida sealseid nn kruiisitanke (cruiser tanks), mis pidid kiiruse ja liikuvusega vastastest kergemini läbi murdma, neist tuntuim oli ilmselt Cruiser Mk VI ehk A15 Crusader. Oma kasulikkust tõestas see peamiselt Põhja-Aafrikas. Toodeti seda 5300 tükki.
Cruiser Mk VIII ehk Cromwell (A27M) ja selle kaksikvend Centaur (A27L, toodeti kokku 4016 tükki) nägid lahinguid Normandia dessandi ajal, Cruiser Comet I (A34, toodeti 1186 tükki) aga sõja lõppjärgus, kui sakslastest enam suurt vastuhakkajat polnud.
Rasketankidest tuleb mainida ka jalaväetanki Mk IV (A22) ehk Churchilli, mida toodeti 7368 tükki ja mida jagus kinkimiseks ka Punaarmeele. Kuid Normandia dessandis ja hiljem kasutasid britid ka arvukalt USA tanke.
Jalaväetanke Matilda I (A11) ja Matilda II (A12) toodeti vastavalt 140 ja 2987 tükki. Jalaväetanke Valentine aga ligi 8300 tükki, ka neist paljud läksid Punaarmee käsutusse.
Kui enamik tanke suutis arendada kiirust 25 kuni 40 km/h, siis BT8 86 km/h ja USA tankihävitaja M18 koguni 92 km/h.
