Klassikalise romantilise komöödia teerajaja: "Uhkus ja eelarvamus," täna TV1000 eetris
Viasati filmifriigid Kristo Kaas ja Mart Raun räägivad filmist lähemalt.
Kristo: Esimene asi, mis “Uhkust ja eelarvamust” vaadates tähelepanu haarab, on muusika. Helilooja Dario Marinelli lasi end ilmselgelt tugevalt Felix Mendelssohnist mõjutada ja viib meid autentses võtmes tagasi 19. sajandi romantiliste Inglismaa nõlvade vahele. Samas kõige mitteautentsem asi terve filmi jooksul on see, et suurem osa ajast paistab päike mis, arvestades Briti kliimat, pole lihtsalt loomulik.
Mart: Tõsi. “Uhkust ja eelarvamus” võib paljuski pidada kaasaegse romantilise komöödia vanaemaks ning paljud raamatud ja filmid - nagu näiteks “Bridget Jones’i päevik” - kasutavad samu ideid. Mõlemas teoses otsib ema poolt survestatud tütar endale sobivat kaasat, ent ei suuda mille muu kui uhkuse ja eelarvamuse tõttu tunnistada armastust endale ideaalse mehe vastu. Colin Firth, kes muide mängis “Uhkuse ja eelarvamuse” Mark Darcy’t 1990ndate BBC telesarjas, kehastab samanimelist tegelaskuju ka “Bridget Jones’i” filmides. Ega neil niisama sama nimi pole...
Kristo: Jane Austeni signatuurne kergekäelisus ja vahetus on viljakas pinnas. Romantiline komöödia on äärmiselt nõudlik žanr - see peab ühelt poolt olema kergestiseeditav, kuid teiselt poolt ei saa tõelist romantikat edasi anda ilma natuke pisarat kiskumata. See viimane on asi, mis jääb enamike tänapäeva romkomide puhul vajaka. Austen kirjutas isiklikust kogemusest ja selline siirus kumab loost alati läbi.
Mart: Tema teoste põhjal on ennegi häid filme vändatud - näiteks Ang Lee lavastatud “Mõistus ja tunded” ja Douglas McGrath’i “Emma”. Mis aga “Uhkust ja eelarvamust” neist eristab, on see, et Wright suudab lisada toimuvale mõnusalt palju hoogsust ja teravmeelsust. Ehk siis - tegemist ei ole vanamoeliselt staatilise ja piinlikkuseni väljapeetud kostüümidraamaga. Selle asemel liugleb kaamera põnevalt mööda ruumi ringi ning paljud stseenid on väga lustakalt lahendatud. Taoline mänglev stiil sobib ideaalselt Austeni maailma ning lisab filmile hädavajalikku vürtsi.
Kristo: Rääkides kaamera liikumisest, siis Wrighti pildikäsitlus on üllatavalt orgaaniline. See, kui kaamera pea kolm minutit paksult rahvastatud balliruumis katkematult liigub, annab filmile tugeva visuaalse kaalu. Mulle endale küll meeldis Wrighti järgmise filmi, “Lepituse”, pildikeel rohkem, kuid arvestades seda, et “Uhkus” oli tema täispikk debüütteos, siis on tegemist tähelepanuväärse saavutusega.
Lavastajaid, kes on alustanud tugevalt, kuid on hiljem suuremal või väiksemal määral ära vajunud, on palju. Samas Wright oleks nagu kohe oma sõiduvee leidnud ja on sealt edasi ainult huvitavamaks muutunud (“Hanna”, “Anna Karenina” ja loodetavasti ka praegu töös olev lugu Peeter Paanist).
Mart: Isegi kui Wrighti kõik tööd pole täielikult õnnestunud, on nad alati põnevalt tehtud. Pealegi - “Hanna” on viimaste aastate üks ägedamaid ja alahinnatumaid filme.
Kolmest raamatuadaptsioonist, mis Wright koos Keira Knightley’ga on teinud, on “Lepitus” tõesti vist kõige tugevam. Samas “Uhkus ja eelarvamus”, kuigi mitte nii stiilne või ekstravagantne kui “Anna Karenina”, tundub palju paremini tabavat originaalteose tuuma.
Kristo: Siinkohal veidi oksümoroonne küsimus minu poolt: miks ma peaks mehena seda filmi vaatama? (Kui välja arvata see, et mu naine sunnib mind.)
Mart: Küsimus on pigem selles, mis tüüpi filmid sulle meeldivad - lõppude-lõpuks sõltub see ju vaatajast, mitte niivõrd soost. Võib-olla tasub sul mehena seda vaadata kasvõi selle pärast, et siis sa saad paremini pihta tuleval aastal linastuvale zombi- ja ninjafilmile “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”.
See ei ole nali.
Kristo: Oeh. Samas - popkultuur on viimase aastakümnega “naisteka” definitsiooni tugevalt mõjutanud: ühelt pool on see muutunud üha labasemaks ning kõik need Cameron Diazi filmid rõhuvad suures osas pinnapealsetele väärtustele; teiselt poolt puhub Põhjamaadest peale mingi külm pseudonaturalistlik tuul; ja kolmandast küljest voolab sisse sellist kraami, nagu “50 halli varjundit”.
80ndate teises pooles ja 90ndate alguses olid naistekad - vähemalt minu kui mehe jaoks - mõnevõrra ratsionaalsemad. Ma pean siinkohal silmas eeskätt Nora Ephroni filme - “Kui Harry kohtus Sallyga”, “Sulle on sõnum”, jne. Ma ei tea, kas asi on minus, või on naised vahepeal keerulisemaks muutunud. “Uhkus ja eelarvamus” tabab omal moel seda nooti, kuigi ma ei saa öelda, et ma oleks mingil hetkel krokodillipisaraid nutnud või rõõmust kaasa röökinud.
Mart: Eks lõppude-lõpuks on tegu teosega, mida mehed ei pruugigi täielikult mõista.
Kristo: Aamen.
Filmile „Uhkus ja eelarvamus“ saab kaasa elada juba sel neljapäeval, 7. mail kell 20.00 TV1000 Premiumis.
TV1000 Premiumit näeb teleoperaator Viasat vahendusel või läbi suuremate kaabeloperaatorite.
