Saja-aastase sõja üks erilisimaid kokkupõrkeid: pimeda kuninga viimane lahing

Inglismaa ja Prantsusmaa vahel peetud legendaarse saja-aastase sõja üks erilisemaid kokkupõrkeid oli 1346. aastal, kui prantslaste poolel läks lahingusse Tšehhi kuningas Jan Pime.

Pimeda kuninga jaoks jäi see viimaseks korraks mõõka käes hoida, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

1346. aastaks oli Saja-aastane sõda kestnud juba mõnda aega ning vaenupooled seisid taaskord vastamisi lahinguväljal – seekord Põhja-Prantsusmaal Crécy-en-Ponthieu lähistel.

Edward III juhitud inglased positsioneerusid ümbruskonda kontrollival kõrgendikul, nii et arvulist ülekaalu omanud prantslased olid sunnitud neid ründama ülesmäge. Prantsusmaa kuningat Philippe VI-d toetas kümme aastat tagasi silmanägemise kaotanud Tšehhi kuninga Jan Pimeda abivägi.

Lahing kulges kohe algusest peale inglaste edu tähe all ja prantslaste esimene käik, ammuküttide rünnak, äpardus täielikult.

Lakkamatu vihma tõttu kannatada saanud ammud osutusid peaaegu kasutuskõlbmatuteks ja inglaste noolte läbi raskeid kaotusi kandnud amburid olid sunnitud taganema.

Veel halvemini käis aga rüütlite käsi, kes tormasid amburite põgenemist nähes Alençoni krahvi Charles II-ga eesotsas lahingusse, jäädes aga koheselt taganevate sõdurite, kaasvõitlejate surnukehade ja mutta takerdunud hobuste taha toppama. Vaid vähesed jõudsid inglaste lahingurivini, et seal käsivõitluses langeda.

Saades sõna lahingu kohutavast arengust ja Charles II arvatavast surmast, lasi kuningas Jan Pime oma sõduritel end tugevasti hobuse külge siduda ning lahingusse juhtida.

Prantslase Jean Froissart’i kroonika kohaselt soovis kuningas jõuda vaenuväeni, et anda vaenlase pihta vähemalt üks mõõgahoop ja sel viisil teenida ära auväärne surm. Kas see soov ka täitus, ei ole teada.

Aga kui inglased pärast võitu lahinguväljal ringi käisid, avastasid nad sadade surnukehade hulgast ka tapluses langenud pimeda kuninga.