Ajakirjast Sõdur: Sõjaaja mõtlemisviisi eelistest ehk VOOT-tsükkel rahu ajal
Teenides KVÜÕA-s õppejõuna ning õpetades manööversõja põhimõtteid, on tekkinud veendumus, et juba enne õppe algust saavad õppurid argiteadmise tasemel manööversõjast küll aru, kuid seda pelgalt üksuste tule ja liikumise koordineerimise tasemel lahingutegevuses. Tegu on siiski palju suurema tervikuga, mis nõuab arusaamist operatsioonide planeerimisest, läbiviimisest ja sõjaväelisest juhtimisest. See on terviklik sõjanduslik kontseptsioon – kuidas sõdu pidada.
Selguse mõttes esitan siin manööversõja mõiste – „manööversõda (maneouvre warfare) on sõjapidamise filosoofia, mis kirjeldab, kuidas purustada vastane, hävitades tema moraalse ja füüsilise kokkukuuluvuse, et ta ei võitleks kooskõlastatud tervikuna. Selle asemel, et hävitada vastast pikaajalise kurnamisega, on manööversõja meetodiks haarata mitmekülgsete ja samaaegsete tegevustega initsiatiiv, rünnata vastase nõrkusi ja mõjutada vastaspoole psühholoogilist ruumi“1.
Manööversõja teooria sisaldab ka ülesandekeskset juhtimist (mission command) – „ülesandekeskne juhtimine on juhtimisstiil, mille eesmärk on panna alluvad mõistma kõrgema ülema kavatsusi ja oma osa tema plaanides, võimaldades neil täita oma põhiülesanded maksimaalse tegevusvabadusega ja sobivate ressursside abil.“ (Militerm, 2014).
Soovin siin esile tuua seiga, et lugedes üht artiklit, ilmnes, et ka ühe meie kogenud NATO liitlase armees on veel tänapäevalgi probleeme ülesandekesksest juhtimisest ühtse arusaamise ja selle rakendamisega2.
Selleks, et arusaamu ühtlustada ja vältida eespool mainitud olukordasid, tuleb ülesandekeskse juhtimise põhimõtted rahuaegses väljaõppes juurutada õigesti. Seda on vaja teha järjepidevalt, mitte ainult teatud kursustel ja õppustel. Ühe võimalusena näen, et neid põhimõtteid saab integreerida tegevväelaste hindamisprotsessi. Kui need põhimõtted on rahu ajal pideva vaatluse all, siis saab neid ka arendada. See tagab, et kriisiolukorraks on need juba lihasmällu sööbinud ega tohiks olla probleemi nende mõistmise ja mõtestamisega. Pole mõtet luua endale illusiooni, et kui me koolis räägime initsiatiivi haaramisest ainult teoorias, ilma seda järjepidevalt harjutamata, et siis noor ohvitser, kes peab oma esimeses lahingus haarama initsiatiivi, seda ka teeb.
Artiklis keskendun manööversõjapidamise kontseptsiooni kuuluvatele põhilistele tervikutele. Need on VOOT-tsükkel, ülesandekeskne juhtimine ja manööversõja ründamismeetod ning -meetmed. Lisaks eespool mainitule kuulub sellesse kontseptsiooni muidki tervikuid, aga nimetatud on põhilisemad. Selgitan neid põhimõtteid mahus, mis aitaks lugejal igapäeva teenistust manööversõja kontekstis mõtestada. Toon näiteid, kuidas manööversõja põhimõtted ja läbiviimise meetmed väljenduvad või kuidas neid oleks võimalik rahuaegses teenistuses rakendada. Tõenäoliselt on olukord praegugi selline, et sõltuvalt koolitustaustast ja erialast on tegevväelased rohkemal või vähemal määral neist põhimõtetest teadlikud ja kasutavad neid. Eraldi küsimus on vaid, kui teadlikult seda tehakse. Oma kogemusest võin öelda, et iseenda alateadvuse teadmiste sasipuntras peituva sõnastamine kellegi teise poolt toob kaasa ahhaa-efekti ja sellega mõtteselguse ning tõhusama tegutsemise.
VOOT-tsükkel ja selle juurutamine rahuajal
Sõjaajal on oluline läbida VOOT (vaatle-orienteeri-otsusta-tegutse, ingl k OODA (Observe – Orientate – Decide – Act) -loop) -tsükkel kiiremini kui vastane, sundides teda tegema oma käiku teisena ja seeläbi haarates enese kätte initsiatiivi, mis on omakorda üks manööversõja ründamismeetod. Kuidas kasutada või arendada VOOT-tsüklit rahuaegses teenistuses? Ükskõik millise tegevuse puhul läbime tegelikult päevas seda tsüklit mitu korda. Tsükli teadlik läbimine aitaks korrastada mõtteid ja parandada ajaplaneerimist. Võtame suvalise argiolukorra, kus ülem peab teatud aja jooksul mingi otsuse vastu võtma. Jagame aja tinglikult neljaks etapiks: 1) vaatlus, 2) orienteerimine, 3) otsustamine, 4) tegutsemine.
- 1) Kogu fakte / informatsiooni tegevusvariantide, olukorralahendite väljatöötamiseks, vii end olukorraga kurssi
- 2) Analüüsi saadud informatsiooni, koosta / valmista ette erinevad tegevusvariandid
- 3) Langeta otsus parima tegevusvariandi kasuks
- 4) Anna välja käsk
Kõik need neli etappi võib panna ajateljele suvalise olukorra lahendamiseks. Sellest järgmise sammuna tuleks see sobitada, näiteks 1/3 (ülemale endale) – 2/3 (alluvatele) ajaplaneerimise põhimõttega. On ka teisi variante – 20% (ülemale) ja 80% (alluvatele) põhimõte jne. See kõik võib toimuda ülema peas nii, et ei ole vaja isegi kirja panna. Peas asjade tegemise eeldus on aga loomulikult piisav kogemus, mida saab omandada ainult läbi pideva harjutamise.
Kasutades VOOT-tsüklit ja 1/3–2/3 ajaplaneeringut iga päev, saavutamegi valmisoleku, et sõjaajal on see tegutsemispõhimõte ülematel automaatsuse tasemel ega vaja enam harjutamist. Loomulikult kujunevad igal ülemal praktika käigus välja omad meetodid, kuidas olukordi lahendada, aga lähtekohaks oleks selline lähenemine selge ja piisavalt lihtne. Sõjas võidavad lihtsad lahendused. Selliselt õpetades, harjutades ja hinnates tagame selle, et lähtekohad on kõigi jaoks üheselt mõistetavad.
Ülesandekeskne juhtimine ja selle juurutamine rahuajal
Manööversõja põhimõtetesse kuulub ülesandekeskne juhtimisstiil (mission command). Laias laastus jagame sõjaväelise juhtimise kaheks. On käsupõhine juhtimine – see eeldab, et alluvad täidavad täpselt ülema sõnastatud käsku viimse detailini, ja on ülesandekeskne juhtimine, milles ülem püstitab ülesande, mis vastab viiele küsimusele: „kes?“, „kus?“, „millal?“, „mida?“ ja „miks?“. Põhirõhu asetab küsimusele „miks?“ ning jätab küsimuse „kuidas?“ alluvate otsustada.
Teisisõnu püstitab ülem ülesande ja sõnastab lõpptulemi, kuid jätab alluvatele tegevusvabaduse oma kavatsuse piires valida viis, kuidas nad ülesande täidavad ja lõpptulemini jõuavad. Tänu sellele säilib paindlikkus ja otsustajad on alluvad ülemad, kes on ise lahingus ja seetõttu parima ülevaatega olukorrast ning võimelised kõige kiiremini adekvaatselt tegutsema vastavalt muutuvale olukorrale. Selliselt toimides kiireneb VOOT-tsükli läbimine üksuse tasemel, sest otsuse saavad vastu võtta alluvad ise ning otsustamine ei pea läbima erinevaid kõrgemaid juhtimistasemeid. See omakorda loob aluse ennetamiseks ja initsiatiivi haaramiseks, mis on manööversõja ründamismeetodid.
VOOT-tsükli kiirenemise tõttu akumuleerub ka vastaspoole mahajäämus meie VOOT-tsüklist, tänu sellele ei jõua vastane enam reageerida ja tema tegevus muutub olukorra suhtes ebaadekvaatseks.
Kuidas ülesandekeskset juhtimist ja ülaltoodud põhimõtteid rahuajal harjutada ja juurutada? Sellekski on kindlasti mitu meetodit, kuid näitena võin tuua KVÜÕA-s toimiva, kus oleme need põhimõtted, praegu küll veel osaliselt, kirjutanud juhiomaduste hindamissüsteemi kontrollküsimustesse (vt lisatud kontrollankeeti). Väeosade ülemad võivad luua ise vastavaid küsimustikke või kasutada KVÜÕA-s väljatöötatut.
Eesmärk on võtta need tulemused arvesse arenguvestluste käigus või vähemalt juhtida tähelepanu nende toimimisele/mittetoimimisele ja selle abil neid rahuajal arendada. Muid toiminguid ja tarkust polegi vaja. Lihtsalt kasutada samu põhimõtteid rahuaegses juhtimises vastavalt võimalustele. Siiski peab arvestama, et ülesandekeskne juhtimine ei ole mingi võluvits iseenesest, vaid loomulikult tuleb kasutada olukorrale sobivaimat juhtimisstiili.
Manööversõja ründamismeetodite juurutamine rahuaegses teenistuses
Ründamismeetodid on: initsiatiivi haaramine, ennetamine, nihustamine, lagundamine.3
Kui ennetamisest ja initsiatiivi haaramisest on juba ülesandekeskse juhtimise ja VOOT-tsükli juures juttu olnud, siis järgmiseks võtame nihustamise ja lagundamise. Alustuseks mõisted: „Nihustamine (dislocate) – vastase tugevust kasutuks muutma. Sõjanduslik üldtermin, mis viitab oma üksuse püüdele kasutada taktikalist tegevust ja/või tuld ja/või liikumist, et jõuda positsioonilisele või funktsionaalsele paremusele vastase suhtes eesmärgiga vähendada vastase võimalust kasutada ära enda tugevaid külgi.4”
„Lagundamine (disrupt) – purustama vastase vaimset ja füüsilist sidusust, lõhkudes tema rühmitust, vähendades tegutsemiskiirust või rikkudes ajastatust. (Sõltuvalt kontekstist saab üksuse füüsilist segipaiskamist nimetada ka killustamiseks.)5”
Ilmselt oleks rahuajal selliste asjade hindamine väljaspool taktikalisi olukordi üsna keeruline. Eesmärk ju pole, et kolleeg kolleegi, ülem alluva või alluv ülema jõupingutust nihustaks või lagundaks. Taktikaliste õppuste hindamisel võiks need lisada ühe võimalusena CREVAL-i kontrollküsimustesse, kuid neid võib hinnata ka eraldi. Siinkohal mainin, et manööversõja põhimõtteid sisaldavad juba praegu osaliselt CREVAL-is.
Kontrollküsimused võiks sõnastada näiteks järgmiselt: kas pataljoniülema, kompaniiülema või rühmaülema plaan järgis manööversõja põhimõtteid; kas ja kuidas toimub vastase nihustamine ja lagundamine; kas suudeti vastast üllatada; kas plaan võimaldab haarata initsiatiivi ja ennetada vastast, kas ülema/staabi juhtimistoimingud võimaldasid alluvatel plaani järgida, kas plaan järgis lihtsuse ja paindlikkuse printsiipe jne.
Jätkame manööversõja ründamismeetmetega. Need on: manööver, tulejõud, kõrge tempo, samaaegsus, teabeoperatsioonid.
- 1) manööver – taktikaliste õppuste käigus hinnata manöövri toimivust, üllatuslikkust, elluviidavust. Lisaks tavapärasele teguritele hinnata ka: kas manöövriga suudeti tabada vastase nõrka kohta; kas manöövri läbiviimine tekitas olukorra, kus saavutati positsiooniline eelis vastase suhtes jne.
- 2) tulejõud – tooksin siin näitena, et rahuaegsed ohutustehnika eeskirjad suruvad ülemad tihtilugu raamidesse, milles reaalsed tegevused maastikul jäävad kunstlikuks. Samas see ei pea nii olema, kui luua olukorrad ja anda käsud ilma rahuaja ohutustehnika piiranguid arvestamata, lubades vähemalt planeerida asjad alguses reaalselt ja pärast seda kohandada plaan rahuaegsetele ohutustehnika reeglitele vastavaks. Nii saaks ülemad põhjaliku planeerimiskogemuse, mis on võimalikult realistlik ja hiljem võib plaani rahuaja ohutustehnika reegleid arvestades laskmiskõlblikuks teha. Lahinglaskmiste läbiviimisel hinnata ülemate oskusi tulejõu targal kasutamisel; hinnata, kas plaan tagab tule koondamise, šokiefekti, üllatuse …
- 3) kõrge tempo – näiteks, kuidas me saavutame kõrge tempo ühe või teise probleemi lahendamisel rahu ajal piiratud ressursside juures, sest ka lahingus meil üldjuhul ressursse ega aega piisavalt pole – tuleb prioritiseerida. Mõeldes rohkem tegevuste kiirele käivitamisele läbi eelkäskude jne, sest selle eesmärk on haarata ja hoida initsiatiivi. Ehk minu idee on juurutada kõrge tempo hoidmine mõtteviisina, et see ilmneks rahuaegses tegevuses.
- 4) samaaegsus – kui ülemad mõtleksid erinevad planeerimisprotsessid hästi läbi ja selgitaksid välja, kuidas võimalikult läbimõeldult erinevaid tegevusi samaaegselt tehes lühendada ülesannete täitmise tähtaegasid, siis oleks organisatsioon palju tõhusam. Näiteks pannes rohkem rõhku järjestikkuse planeerimise asemel paralleelplaneerimisele jne.
- 5) teabeoperatsioonid – sõjaajal me mõjutame vastast, rahuajal aga on väeosadel palju tegemist erinevate tsiviilstruktuuridega ja kohaliku elanikkonnaga. Kuidas ja mismoodi me enda sõnumi kohale viime, nii et meie eesmärgid saavad täidetud? Oma tahte väljendamine ülemalt alluvale või vastupidi on ju ka teatud mõttes teabeoperatsioon. Ülem peab mõtlema, kuidas ta oma tahte selliselt väljendab, et alluv saab asjadest õigesti aru – õige käsuandmise tehnika ja käsutäitmise tulemus on just selline, nagu ülem tahab, mitte aga alluva interpretatsioon sellest.
Võimalusi on veel
Kuidas veel rahu ajal tõhusamalt valmistuda sõjaks? Näiteks, kui rahuaegsete tegevuste käigus, väljaspool õppuste raame, ülemad ja staabid kasutaksid maksimaalselt ka rahuaja tegevuste ja õppuste planeerimiseks üksuste TÜTE-sid, ÜTE-sid, OVP-d jne, mis omakorda suurendaks vilumust. See järgiks sama põhimõtet kui üksiksõduri väljaõpetamise puhul, kellele on „söösta-katan“ selgroo sisse kulunud ja kes järjekordse sööstu ajal ei mõtle enam sööstu pikkuse või muude tehniliste asjade peale, vaid saab keskenduda võimalikult tõhusale vastase hävitamisele. Eelnimetatud põhimõtet järgides saavad ülemad ja staabid keskenduda võimalikult headele taktikalistele lahendustele, mitte ei pea võitlema bürokraatiaga ja erinevate blankettide täitmisega või et oot-oot, mida see ÜTE selle kohalt ütleski.
Kaitseväes teenivad lisaks tegevväelastele ka ametnikud ja teenistujad. Võib küsida, et mis on ametnikel/teenistujatel pistmist manööversõja põhimõtetega. Vastus: vägagi on, senikaua kuni ametnik on kaitseväes sõltumata ametipostist karjääriredelil, ta võib ja pigem on kohustatud tegema ettepanekuid oma vastutusvaldkonnas näiteks bürokraatia vähendamiseks ja selle kaudu organisatsiooni tõhusamaks muutmiseks.
Kuidas läheb see kokku manööversõja põhimõtetega? Vastus on, et ametnik haarab initsiatiivi ja ennetab, mõlemad on manööversõja põhimõtete kohaselt ründamismeetodid. Siin käib loomulikult kaasas ka alatine iroonia, et initsiatiiv on karistatav ja kui ei midagi muud, siis saad tavaliselt endale automaatselt lisaülesande, aga see on juba juhtimise praktika küsimus ega peaks meid piirama selle artikli teemaks oleva perspektiivi loomisel.
Loomulikult ei ole manööversõja põhimõtted ainukesed tegurid, mida me organisatsiooni toimimise seisukohalt järgime. Juba praegu toimub kaitseväes organisatsiooni väärtuskasvatus vastavalt kaitseväe põhiväärtustele ja neid arvestatakse ka tegevväelaste hindamisel. Seepärast keskendusingi siin manööversõja põhimõtetele ja sellele, kuidas nende juurutamise kaudu rahuajal organisatsiooni lisandväärtust luua. Lisan näitena KVÜÕA-s kasutatava juhiomaduste arendamise ja hindamise kontrollküsimustiku, mis näitab, kuidas kolme õppeaasta vältel kinnistatakse noorele ohvitserile vajalikud oskused/pädevused/teadmised.
Samas väidan, et samu põhimõtteid saab kasutada ka väeosades toimuvatel täiendkoolitusel nii tegevväelastele kui ka ametnikele. Samuti kehtivad need põhimõtted reservväelaste (NAK-de jne) koolitamisel ning igapäevases rahuaegses teenistuses läbiviidavate tegevväelaste, reservväelaste ja ametnike tegevuste ja tulemuste hindamisel ning hindamise ja arenguvestluste kaudu ka isikkoosseisu arendamisel.
Viited:
1 „Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused“, KVÜÕA, TÕT, 2010, lk 241
2 www.ausa.org/publications/ilw/DigitalPublications/Documents/lwp94/index.html
3 „Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused“, KVÜÕA, TÕT, 2010, lk 48
4 „Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused“, KVÜÕA, TÕT, 2010, lk 241
5 „Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused“, KVÜÕA, TÕT, 2010, lk 237
