Vähipüügist ja vähi söömisest
Püük
Olen platsis tund aega enne loa kehtima hakkamist, plaanis on puhastada veidi kallast, et pimedas oleks parem liikuda, ning vaadata rahulikult välja sobivamad püügikohad. Suvi on olnud kuiv ja veetase on väga madal, sestap möödunud aasta paigad püügiks kuigi hästi ei sobi — need on tihedalt kupulehti täis kasvanud. Minu õnneks kedagi ees ei ole ja nii saan end vaevata kõige mugavamale püügimaale sisse seada. Poole tunni pärast saabuvad järgmised vähilised, ent nemad püüavad nataga ja suunduvad teisele poole. Ja siis veel üks seltskond, samuti natamehed. Hiljem, umbes kaheksa paiku, tuleb veel üks kolmene punt vähihuvilisi, aga kuuldes, et magusamad paigad on juba võetud, liiguvad nad edasi.
Täpselt kell kuus, kui luba algab, saan oma mõrrad söödastatud ja viskan need järgemööda sisse. Vähki on kõige käepärasem püüda kõige tavalisema kalaga, olgu selleks siis särg, ahven, haug vmt. Söödaks kasutatakse aga mida iganes — seamaksa, suitsukana nahka, vorsti jmt. Vähk pole pirtsakas vend ja tuleb väga paljude söötade peale. Vaid seda olen varasemalt tähendanud, et n-ö kuivamaaolendite küljest pärit söötasid (maksa, kana jmt) tuleb tihedamini vahetada. Need püüavad hästi nii tund-paar, aga siis langeb nende efektiivsus miskipärast järsult ja kolinal. Kala aga, näiteks haugipea, meelitab vähke sama edukalt märksa pikema aja jooksul. Vanemad mehed teavad rääkida, et ennevanasti püütud vähki ka konnaga ja viimasel olevat tarvis nahk kindlasti üle silmade tõmmata, sest vähk kartvat konna silmi (päris sõge uskumus!), aga tänasel päeval on kõik meie konnad looduskaitse all. Ja kui ka ei oleks, on konnadest ikkagi kuidagi kahju. Las poisid hüppavad, püüdke parem kalaga.
Lubatud vähipüügivahendid on natt ja mõrd. Nataga on asi lihtne — paarimeetrine malakas, selle otsa nööri abil natt ja natale sööt. Viimane tuleks söödaplaadile kindlasti kinni siduda või õmmelda, muidu lohistavad vähid selle õige ruttu minema. Natta kasutades on reeglina näha, kuhu sa selle asetad ja kuidas see täpselt põhja peale jääb (peaks jääma korralikult vastu põhja). Nataga ongi põnevam toimetada madalamas vees, siis on silmaga näha, millal ja kui suured poisid sööda kallal on ja vastavalt sellele natta ka nõuda.
Minul on kasutada Viitaneti vähimõrrad (korralik kodumaine käsitöö, soovitan) ja püük käib sügavamas vees, sestap pole näha, kuidas täpselt püünis põhja langeb. Paaril korral jääb see ilmselt kuidagi halvasti, sest nõudes ei ole sees ainsatki vähki. Mõrda on parem püügile panna paadist, lastes selle otse alla, või visata kalda pealt vette mõlemast otsarõngast kinni hoides, nii et see langeb vette jõe- või järvepinnaga paralleelselt — nii vajub püünis põhja õiges asendis. Kui visata umbropsu, võib mõrd vabalt jääda näiteks ühe otsa peale püsti ja mitte püüda. Mõrda võib püügile asetada ka puust kaika abil nagu natta (selleks peavad kinnitusnöörid olema mõlema otsarõnga küljes), aga reeglina keegi asja nii keeruliseks ajada ei viitsi. Viitaneti mõrdadel on külje peal lukuga varustatud söödatasku, mis tagab selle, et vähid särjepunne kohe nahka ei pane ega minema ei tassi.
Nattasid on paras kontrollida iga paarikümne minuti tagant või siis, kui on silmaga näha, et poisid on peal. Mõrdasid kontrollin mina tavaliselt igal täistunnil, nii on vähkidel parasjagu aega nendesse ronida. Kui püünis juhtub vette visates ka põhjale kuidagi halvasti jääma, pole kaotus püügiajas ülemäära suur. Laisemad mehed panevad mõrrad õhtul sisse, jõmisevad öösi lõkke ääres ja kontrollivad alles hommikul, aga minu jaoks on seesugune püügistiil liiga passiivne ja seega ebahuvitav. Siis võiks juba kodus midagi asjalikku teha ja mugavasti voodis magada.
Vähki ei pea tegelikult üldse öösel püüdma, nagu ma varem ekslikult arvasin. Lihtsalt kuidagi oli vanast ajast kinnistunud arusaam, et vähk on ööloom ja armastab omi asju ajada pimedas. Ei ole nii. Tõsi — veekogul, kus mina püüan, on pimedas reeglina liikvel rohkem suuremaid isendeid, aga kes tahab öösel soojas voodis magada, võib rahulikult püüda ka päeval — oma jao saab kätte igal juhul, kui veekogus vähegi vähki leidub. Minu esimene nõudmine kell seitse (kui väljas on suur valge) annab kohe alustuseks jackpoti — esimeses püünises on sees nii 40–50 vähki. Enamus neist on küll alamõõdulised ja pääsevad tagasi, aga on ka väga ilusaid isendeid. Ka järgmistes mõrdades on järjest kenad saagid ja suunurgad tõusevad iseenesest ülespoole. Eh, elu on ikka lill!
Üle paari-kolme nõudmise pole mõrraga üldiselt mõistlik samas kohas teha, siis hakkavad saagid kiiresti vähenema. Mina puhastasin öiseks püügiks kaheksa kohta, lisaks on mõned paigad ka niisugused, kus saab püüda ilma suurema ettevalmistusteta. Mõrdade kontrollimise vahel istun niisama kivi peal ja mõtlen omi mõtteid, kui aga väljas pimedaks ja jahedamaks läheb, kõmbin auto juurde, rüüpan termosest kuuma kohvi ning kuulan raadiot. „The river runs deep and the water is cold as ice,“ laulab Eric Clapton augustiöös. Vanameistri kitarrikäigud mõjuvad uinutavalt, lasen silmadel kinni vajuda ja kujutlen, kuidas sügav ja salapärane vesi voolab ning vähid seal põhjas omi asju ajavad. Mõnus.
Kell kaks öösel, kui olen mõrdasid nõudnud kaheksa korda, on mul ilusas mõõdus vähki peaaegu ämbritäis. Mõistus hakkab tööle — aitab! Ehkki viimased nõudmised kaugematelt platsidelt on andnud pea ainult suuri isendeid, pole rohkem püüda mitte mingit mõtet. Kõik see tuleb ju ka ära keeta ja nahka panna. Tõmban püügile joone alla ja sõidan kodu poole. Teised vähipüüdjate seltskonnad on lahkunud juba varem.
Kulinaaria
Vähkide keetmine on lihtne, aga suurte koguste korral võib see mahuka poti või katla puudumisel võtta üksjagu aega. Laias laastus tuleks arvestada iga 10 vähi kohta umbes liiter vett, ent see sõltub ka vähkide suurusest — eriti pirakate isendite korral peaks vett olema rohkem. Liitri vee kohta võiks võtta supilusikatäie soola, natuke suhkrut ja mõned tillivarred. Mina olen oma vähid pannud umbes kümneste portsudena (suuremad enne) keevasse vette ja keetnud nii 15 minutit. (Keetmise aega tuleb lugeda hetkest, kui viimased vähid potti said.) Kui perekondsed on nõrga närvikava või muidu hella hingega, saatke nad keetmise ajaks teise tuppa või veel parem, kui üldse kodust minema — elusate vähkide mulisevasse vette asetamine on vaatepilt, mis ei pruugi kõigile meeldida. Surnud vähke aga lühikese riknemisaja tõttu keeta ei tohi, see võib lõppeda toidumürgitusega.
Pärast keetmist näeb poti sisu käitlemine klassikaliselt välja nii. Punaseks keenud vähid tõstetakse teise katlasse ja lisatakse sinna mõned värsked tillivarred. Keeduleem kurnatakse, jahutatakse võimalikult kiiresti maha, valatakse vähkide peale tagasi ja lastakse kõigel paar tundi „tõmmata“. Kõige maitsvam ongi vähk mõned tunnid pärast keetmist. Juurde võib serveerida röstsaia, aga kui külla on tulemas eriti kallid või tähtsad külalised, siis valmistada ka tilli-sidrunivõid. Mm, keele viib alla!
Kui vähke jääb söömingust üle, tuleks nad mõne tunni pärast keeduleemest välja võtta, nõrutada ja külma panna. Keedetud vähk kaua ei säili — paar päeva on maksimum, siis on kogu krempel ootamatult hapu.
Kõhtu vähkidest täis süüa ei õnnestu, pigem meenutab see sihvkade nosimist — tegevust on hästi palju, aga suhu jõuab suhteliselt vähe. Samas on vähkide söömine vahva seltskondlik tegevus, mille juures saab juttu puhuda ja ilmaasju arutada. Vähist kõlbab süüa lakaalune ja sõrgade sisu, kõik muu (mis koguseliselt moodustab vähist enamuse) on kulinaarses mõttes ballast. Kel hambad ja näpud nõrgavõitu, võib osta poest spetsiaalse vähipurustaja, millega sõrad kenasti katki saab. Head isu!
Ja veel — kui suuremaks vähisöömiseks läheb, hoolitsege selle eest, et külalistel oleks käepärast võtta ka kauss puhta veega näppude loputamiseks ja puhas rätik.
NB! Vähipüügiks nata või vähimõrraga on vajalik taotleda kalastuskaart (hangi nt www.pilet.ee). Kõik ülejäänud püügiviisid ja -vahendid, samuti vähipüük ilma kalastuskaardita on keelatud. Vähikatku võimaliku levitamise vältimiseks tuleb püügivahendid ühelt veekogult teisele minnes korralikult päikese käes (või ka näiteks saunas) ära kuivatada.
Lugu ilmus Kalastajas nr 69
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!
