Idee Ameerikast: Maha kantud lennukikandjatest oleks võimalik ehitada sild

Kui USA Washingtoni osariigi esindajatekojas äsja vastu võetud eelarve seaduseks kinnitatakse, peavad osariigi ametnikud kulutama 90 000 dollarit (84 000 eurot) selleks, et uurida, kas maha kantud lennukiemalaevadest oleks mõeldav ehitada ebatavalist maanteesilda.

Kui sild otsustatakse rajada, saab see olema veidi rohke kui poolteise kilomeetri pikkune. Sild peaks üle Sinclairi abaja hakkama ühendama Seattle’ist u 25 kilomeetri kaugusel asuvaid Bremertoni ja Port Orchardi linnu. Praegu on peamiseks linnadevahelise liikluse vormiks 16 kilomeetri pikkune, sageli ummikuteküllane autosõit.

Rahvaesindaja Jesse Young, kelle valimispiirkond hõlmab mõlemat linna, leiab, et paari vana lennukiemalaeva kasutuselevõtt oleks ühekorraga nii oivaline turismiobjekt kui ka austusavaldus USA relvajõududele.

Ujuvsildu on kasutatud juba aastatuhandeid. Isegi USA sõjavägi kasutas veel lähiminevikus II maailmasõja ajal läbi Euroopa marssides pontoonsildu. Ning Seattle’i lähikonnas leidub juba kaks ujuvsilda, mis mõlemad võimaldavad ületada Washingtoni järve.

Samas tuleb aga silmas pidada, et lennukiemalaevade kasutamine pole vaba probleemidest, mis on küll teatud tingimustel lahendatavad, kuid kujutavad endast siiski parajat peavalu.

Esimene küsimus on, kuidas üldse saada enda valdusse mõni maha kantud lennukikandja — merevägi ei jäta neid ju tänavanurgale uut omanikku ootama nagu vana diivanit. Jesse Young on silma peale heitnud kahele lennukiemalaevale, mis hetkel viibivad Puget’ mereväedokis. Mereväel pole aga mingit huvi alustest loobuda. Peale selle kehtib reegel, mille kohaselt maha kantud emalaevad tuleb kas vanarauana utiliseerida või kohandada kasutamiseks muuseumina.

Unustada ei saa ka tõika, et lennukiemalaevad on tohutusuured (muidu ei saaks need ju oma tööülesandeid täita). Ujuvsildade puhul on tugev tuul alati probleemiks ning 300 või rohkema meetri pikkune ning 60 meetri kõrgusel veepinna kohal tornitsev lennukiemalaev kujutab endast röögatusuurt purje. Silda paigal hoidvad ankrud peaksid olema tohutud. See on küll teostatav, aga kindlasti mitte odav lahendus.

„Kõik ehituslikud probleemid on lahendatavad,“ nentis New Yorgi linnaülikooli südalinnakolledži tsiviilehituse professor dr Anil Kumar Agrawal. Küll aga pole ta sama kindel keskkonnaprobleemide lahendatavuses. Kahe hiiglasliku ookeanialuse „parkimine“ suhteliselt väikesesse veekogusse võib nimelt mõjutada veevoolu või pärssida mere-eluvormide liikumist.