Eesti jalavägi suurendab tulejõudu: Uued 40 mm granaadiheitjad on saabunud
Mida mitmekülgsem ja moodsam on jalaväe relvastus, seda paindlikumat taktikat on ta vajadusel suuteline kasutama. Esmapilgul näib lihtne 40 mm ühelasuline granaadiheitja ebatõhus. See mulje on petlik. Oma kindlas rollis ehk käsirelvade tuletoetuseks on granaadiheitja vägagi võimekas ja seda saab kasutada erinevate sihtmärkide nagu vastase elavjõu, laskepesade ning transpordivahendite hävitamiseks ja kahjustamiseks.
Tänu oma väikestele mõõtudele, kergele kaalule, erineva toimega granaatide olemasolule leiavad 40 mm granaadiheitjad laialdast kasutamist erinevates lahingusituatsioonides.
Laskemoona leidub igaks otstarbeks
Granaadiheitja 40 × 46 mm laskemoona toodetakse laialdaselt üle kogu maailma. Suurimad tootjad on USA ja Saksamaa. Erinevat tüüpi 40 × 46 mm granaate on kerge eristada värvi ja markeeringu järgi, näiteks elavjõuvastane moon on rohelist-halli värvi kesta ja kuldse-musta granaadiga, treeninglasud halli kesta ja sinise granaadiga ning valgustusgranaadid rohelise kesta ja valge granaadiga.
Juba väljaõppes kasutatakse treeningmoonana väga erinevaid granaate, nende hulgas näiteks nii markeeriv kui ka trasseeriv granaat.
Lahingugranaadid omakorda jagunevad elavjõuvastasteks (HE – High Explosive), suitsu-, signaal-, valgustus-, pisargaasi- ja mitmeotstarbelisteks (HEDP SD – High Explosive, Dual Purpose Self-Destructible) granaatideks. Self-destructible-sütikutega moona kasutamine aitab vältida olukordi, kus välja tulistatud, kuid detoneerumata granaadid ohustavad juhuslikke möödujaid. Teatud aja pärast käivitab selline sütik detonatsiooni ja hävitab granaadi.
Granaadiheitjaga on võimalik täita erinevaid ülesandeid, kasutades selleks vastavat moona: ukseavamisgranaat, IR-marker, suitsugranaat, märkimisgranaat, valgustusgranaat; mittesurmav kummigranaat, gaasigranaat ja šokigranaat.
40 mm granaadiga ei ole otstarbekas lasta müüre ja majade välisseinasid, sest kahjustuste ja avade tekitamine on vähetõenäoline, kuigi killud võivad inimesi vigastada. Mõjus viis elavjõule suuremaid kahjustusi tekitada on lasta HEDP-moonaga läbi akna või avause ruumi, tekitades plahvatusega lisaks killupilvele ka lööklaine.
Iga granaadiheituri lahingukomplekti kuulub minimaalselt 10 HE- või HEDP-granaati. Laskmisel tuleb kasutada kaitseprille, kuulmiskaitseid, kiivrit ja killu- või kuulivesti.
Tegu pole imerelvaga
Suure tõenäosusega ei tungi 40 mm granaadi killud läbi vaheseinte, mööbli, liivakottide, kiivri ega killuvesti. Laskur peab arvestama, et maksimaalselt suudab ta HEDP-granaadiga läbistada järgmise paksusega varjeid – 50 cm liiva, 40 cm tuhaplokki, 30 cm männipalki ja kuni 50 mm soomust. Samas tungib HEDP-granaadi väike suundlaeng läbi ehitiste paremini kui HE lask ning HEDP killuvöö tekitab elavjõule ja varustusele vigastusi 5 meetri raadiuses.
Problemaatiline on granaadiheitja täpsus. Kuigi teoreetiliselt on võimalik lasta granaate kuni 125 meetri kaugusel asuvaisse akendesse ja kuni 50 meetri kaugusel asuvaisse laskeavadesse, näitavad lahingukogemused, et vastase tule alla sattunud granaadiheiturite võime akent kindlalt tabada väheneb juba alates 50-meetrisest vahemaast drastiliselt.
40 mm granaadiheitjatele on kinnitatud mehaaniline ehk redelsihik, mis on horisontaalselt ja vertikaalselt reguleeritav ning sellele on kantud 50-meetrise sammuga laskekauguse skaala alates 50 meetrist kuni 350 meetrini.
Teine granaadiheitja kasutamist linnavõitluses mõjutav tegur on see, et 40 mm granaadiheitja granaadi sütik aktiveerub väljalaskmisel relvast 14–28 meetri kaugusel. Kui granaat tabab sihtmärki sellest lähemal, detoneerimist ei toimu. HE- ja HEDP-granaadikildude tappev toimeraadius on kuni viis meetrit, mis lahingus tähendab minimaalset laskekaugust umbes 30 meetrit.
Plusspoolele tuleb aga kanda see, et kumulatiivne HEDP lask võib läbistada lahingumasinate 40–60 mm soomuse. Kuigi tavaliselt on nende rivist väljaviimiseks vaja mitut tabamust, on see tõhus vahend nende mõjutamiseks. Eelnevat kokku võttes võib tõdeda, et 40 mm granaadiheitja – hoolimata mõningatest puudustest – annab korraliku väljaõppe ja läbimõeldud lahingutaktika korral tõhusa panuse Eesti kaitsevõime suurenemisse.
Eesti kaitseväes kasutusele tulnud granaadiheitjad
Kõik kaitseväele hangitud 40 mm granaadiheitjad on ühelasulised ja käsitsi laetavad ning nendega on võimalik teha 5–7 lasku minutis. Granaadiheitjad kasutavad 40 × 46 mm standardmoona ning nende efektiivne laskekaugus on punktsihtmärkide pihta 150 ja maa-alasihtmärkide pihta tulistades 350 meetrit. Lahingugranaatide ohutusraadius rahuaegses väljaõppes on 100 meetrit, lahingutingimustes 30 meetrit.
40 mm relvaalune granaadiheitja H&K GLM
Vintraua pikkus 229 mm, kaal ~1,3 kg
H&K GLM ehk Grenade Launcher Module on toodetud Saksamaal Heckler & Kochi tehases ja tegu on ühe moodsama 40 mm relvaaluse granaadiheitjaga. H&K GLM pakub huvi ka ameeriklastele, sest sobib oma kõrge kvaliteedi tõttu välja vahetama ameeriklaste analoogset M203 granaadiheitjat. Sakslased on relva arendades mõelnud erinevate adapterite peale ja nii on granaadiheitjat võimalik kinnitada erinevate automaatrelvade külge, lisaks on relvale olemas eraldi pära, mis võimaldab sellega iseseisvalt opereerida.
40 mm granaadiheitja B&T GL-06
Vintraua pikkus 280 mm, kaal ~2,15 kg
Šveitsis Thuni linnas asuvast Brügger & Thomet AG tehasest pärit ja iseseisva relvana kasutamiseks mõeldud B&T GL-06 granaadiheitja on laialt levinud relv Euroopa riikide politseijõududes, kes on kasutanud seda näiteks pisargaasi ja teiste mittesurmavate laengute nagu kummigranaadid tulistamiseks, et rahustada või laiali ajada massirahutusi. GL-06 on kergem ja kompaktsem kui teised sama klassi relvad, näiteks ameeriklaste M79 või sakslaste HK 69. Kasutajad kiidavad Šveitsi relva eeskujulikku täpsusust ja suurepärast ergonoomikat.
40 mm relvaalune granaadiheitja HK79N
Vintraua pikkus 356 mm, kaal ~1,8 kg
Põhiosas terasest valmistatud HK79 on sakslaste konkurent ameeriklaste granaadiheitjale M203. Saksa armee 7,62 mm automaadile G3 kinnitamiseks konstrueeritud HK79 on kasutusel olnud Norras ja teistes riikides, kus kasutati automaate G3 ja selle variatsioonid. Nüüdsest on need kasutusel ka Eesti kaitseväes ja Kaitseliidus automaatidel AK-4 ja AG3.
Granaadiheitja HK79 on populaarne kogu maailmas. Eksootilisematest armeedest, kus relva kasutatakse, võib nimetada näiteks Panamat ja Uus-Meremaad.
Relva miinusena tuuakse välja temaga ümberkäimise keerukust stressirikkas lahinguolukorras, sest granaadiheitja paikneb automaadi padrunisalvele väga lähedal, see aga omakorda raskendab relva laadimist ja vinnastamist.
