Kuidas me üldse teame, kui palju dinosaurused kaalusid?

Selle väljaselgitamiseks, kui rasked täpselt olid muistsel ajal välja surnud loomad nagu dinosaurused, pole meil kunagi täiesti kindlaid vahendeid olnud, ning kuni keegi ei ehita valmis ajamasinat, millel on ka ülisuure vannitoakaalu funktsionaalsus, ei saagi me seda iial teada.

Kui zooloog Robert McNeill Alexander selle probleemiga 1980. aastatel rinda pistis, võttis ta appi ootamatu abinõu: plastmassist saurusemudelid.

Ta uputas toonastele teadmistele vastavalt konstrueeritud elukate mudelid vette ja mõõtis väljatõrjutud vee hulka. Seejärel mastaapis ta tulemused vastavaks iga liigi elulistele mõõtmetele.

Taoline lihtne lähenemine andis tulemuseks mitme sauruseliigi umbkaudse tonnaaži. Ajalugu on aga Alexanderi mudelite suhtes halastamatu olnud. Nimelt paistab nüüdseks, et hulk ebatäpsuseid – mh sauruste kaelte pikkuses ja jäsemete ümbermõõtudes – võisid tema andmeid olulisel määral kallutada.

Märksa populaarsem kaudkaalumistehnika hõlmab reieluude kasutamist. Loomariigis valitseb üldine korrelatsioon reieluu ümbermõõdu ja keha kogumassi vahel — ehkki tõik, et paljudel dinosaurustel olid, nagu lindudelgi, õõnsad jäsemeluud, ei tee olukorda lihtsamaks.

Probleem on siiski seda väärt, et sellele lahendust otsida. Ürgsisalike tegelikku kaalu pädevalt välja selgitades saavad paleontoloogid nimelt senisest paremini vastata elementaarsetele küsimustele dinosauruste elustiili ja käitumise kohta.

„Kui tahad teada, kui kiiresti üks või teine loom jookseb, on vaja teada tema kehamassi. Kui soovid uurida looma ainevahetust, on jälle tarvis teada kehamassi,“ nentis Manchesteri ülikooli paleontoloogiateadur Charlotte Brassey.