200 miljonit digiallkirja: Miks mitte hoida kulusid kokku paberimäärimise arvelt
Kui selle ajaga antud allkirjade hulk asendada paberdokumentidega, kerkiks vähemalt 8 kilomeetri ehk 28 teletorni kõrgune paberivirn. Pole kahtlust, et digiallkirjad ja digitaalsed teenused on aidanud kõvasti aega ja raha kokku hoida. Kui palju täpselt iga digiallkiri kokkuhoidu annab, saab teada Sertifitseerimiskeskuse tellitud analüüsist, kus on võetud arvesse erinevaid seotud kulusid: kui palju kulub paberit ja töötajate aega, kui palju printimisele ja postiteenusele. Digiallkirja tasuvuskalkulaatori (vt http://eturundus.eu/digiallkirja-kalkulaator) abil saab visualiseerida ja välja arvutada omakäelise allkirjastamisega seotud kulud ning võrrelda neid digiallkirjastmise kuludega. Näiteks kui omakäeliselt allkirjastatavaid dokumente on kuus keskmiselt 300, teenindaja ajakulu kliendi kohta, kes kohapeal allkirjastab, on 30 minutit ning keskmine lepingu maht 6 lehekülge, tuleb ühe kuuga kokkuhoidu ainuüksi palgakulult, postiteenustelt ja printimiselt juba 1109 eurot. Viie aastaga on kokku hoitud juba märkimisväärne 66520 eurot! Kui sellele lisada veel organisatsiooni efektiivsuse kasv, on kokkuhoid veelgi suurem.
Sarnaselt paberil sõlmitud lepingutega on ka digiallkirjade puhul küsimus, kuidas neid säilitada nii, et dokumendid oleksid üheselt mõistetavad ka kümnete aastate pärast. Siin tuleb mõelda arhiveerimisele ning pidada silmas ka antud allkirjade kehtivust ja tõestatavust pikas perspektiivis. Ettevõtted saavad nüüd kasutusele võtta BDOC-i, mis seda pakubki: uus digitaalallkirjastatud dokumendi formaat BDOC hakkab asendama seni kasutusel olnud formaati DDOC. BDOC-formaadis digiallkirjastatud dokument on usaldusväärne ka paljude aastate pärast ning mis veel olulisem – see kehtib ja on arusaadav ka teistes riikides, kuna tegemist on rahvusvahelise standardiga. Need olemasolevad dokumendid, mis on kunagi DDOC formaadis allkirjastatud on küll endiselt turvalised, kuid tuleks BDOC formaadis üleallkirjastada. Üleallkirjastamine on vajalik, et nende allkirjade kehtivust saaks ka aastate pärast tõestada.
ID-kaardi ja Mobiil-IDga ajab elektrooniliselt igakuiselt oma asju ligi 500 000 Eesti elanikku. Selle aasta veebruaris lisandus enam kui 12 000 isikut, kes kasutasid oma ID-kaarti esmakordselt e-teenuses autentimiseks või digiallkirjastamiseks. See on üle kahe korra rohkem kui eelmisel aastal keskmiselt. Lisandumas on ka e-residendid, seega võib digitaalsete identiteetide arv peagi ületada Eesti elanike arvu. Aina populaarsemaks muutub ka Mobiil-ID, mis vabastab meid ID-kaardi lugeritest ning võimaldab allkirja anda ilma arvutisse midagi installimata või isegi arvutit kasutamata. Juba antud 200 miljonit digiallkirja tõestavad, et elektrooniline asjaajamine on meie jaoks mugav, igapäevane ja asendamatu.
Kui esimesed 100 miljonit digiallkirja anti kümne aasta jooksul ja järgmised 100 miljonit juba kolme aastaga, siis võib julgelt loota, et järgmise aasta alguseks on koos juba 300 miljonit. See teeb Eestist veel kiirema ja parema e-riigi, kus asjaajamine võtab kordades vähem aega kui mujal maailmas. On selge, et selline efektiivsuse kasv mõjutab ka meie ülejäänud elu paremuse suunas ning avab uusi võimalusi tulevikuks. Vähem tähtis ei ole ka see, kui palju on eestlased ainuüksi digitaalse asjaajamisega loodust hoidnud – kümned tuhanded puud on pääsenud paberisurmast.
