Päikesevarjutuse aegne superkuu tõi Mont Saint-Michelile kaela suure uputuse

Mont Saint-Michel on kuulsamaid kindlusi Prantsusmaal, Normandiat Bretagne'ist lahutavas Saint Malo lahes, kuhu juba kaheksandal sajandil rajati võimas Pühale Miikaelile pühendatud klooster. Kuid iga 18 aasta tagant tabab piirkonda tõsine üleujutus, mida põhjendatakse just nn superkuu efektiga, ehk sellega, kui Kuu on lähimal Maale ja kutsub esile oluliselt suurema veepinna tõusu.

Sajandi üleujutus sellise nähtuse kohta on küll selge liialdus, aga seekord, 20.- 21. märtsini toimunud üleujutus tõmbas ometi seda loodusõnnetust imetlema enam kui kümme tuhat inimest. Viimati nähti sellist veetaseme tõusu, mis kloostrit mandriga ühendava maantee ära lõikas, aastal 1997, järgmist peab ootama aastani 2033.

Ja ajal, mil enamik muust Euroopast vaatas taevasse, et päikesevarjutust ära tabada, vaatas see mass hoopis jalge ette, kerkivat veepinda, mis ühendusteel olevad autod kiiresti veevangi jättis (ja ilmselt nende mootorid ka ära rikkus).

Mont Saint-Micheli klooster 8. sajandil ehitati saarekesele, kus varem oli paiknenud keltide linnus ja mis asub praegu rannikust 600 meetri kaugusel. kaugemas minevikus on see ala olnud ka püsivalt maismaa osa, kuid meri on söönud pinnast ja nii ongi hiigelsuur kants praegu kõrgumas merest. Kuna palverännakute magnetiks saanud klooster asub nii lähedal kaldale, on ka ühendustee sinna rajatud pigem tammile, ja enamiku ajast on see ka vabalt autodele läbitav.

Nn supertõusud (inglise k supertide) ilmnevad siis kui tingimused kokku satuvad, tõusuefekti soodustab otseselt see, kui Päike ja Kuu on otse ekvaatori kohal, tavaliselt märtsis või septembris, eriti kui nad veel satuvad samale joonele ja Kuu on erakordselt lähedal meie planeedile, sellest ka nimi superkuu-efekt. Mont Saint-Micheli rannal nii ilmekalt nähtud supertõus avaldas mõju küll oluliselt suuremale alale maakeral.