Marsi-maja, tehislihased ja robotmannekeen – saage tuttavaks nende isa ja sõbra Alvo Aablooga
Füüsika doktor Alvo Aabloo rääkis Tartu ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis toimetaja Merilyn Merisalule ajast, teadlaseks saamisest ja teadlane olemisest.
“Kui keegi ütleb, et läheb puhkusele, siis küsin, millest ta räägib – vaatasin võõrsõnade leksikonist järele ja seal sellist sõna ei ole!” naerab Aabloo, kes sai veebruari lõpus tehnikateaduste alal riikliku aastapreemia.
Aega on alati vähe, tõdeb praegu TÜ tehnoloogiainstituudis polümeersete materjalide tehnoloogia professori ametit pidav Aabloo, kelle nime kuuldes meenuvad märksõnadena kohe marsimaja, tehislihased ja robotid.
Eesti teadusinfosüsteemist tema profiilil olevaid projekte vaadates kisub aga silmade eest esimese hooga nii kirjuks, et imestan, kuidas ta üldse pere ja muu elu jaoks aega leiab. Omal ajal siia füüsikat õppima tulles ei osanud Aabloo sellise tuleviku peale ilmselt mõeldagi.
“Kui ülikooli lõpetasin, olin paar aastat stažööruurija ja siis tekkis mulle juhendaja, Marika Mikelsaar. Olin vist üks esimesi, kes astus doktorantuuri – Vene ajal öeldi selle kohta muidugi aspirantuur. Tollal läksid asjad nagu läksid ja kes teab, mida oma tulevikust sel ajal täpselt arvasin,” rehmab mees käega.
Lisaks Mikelsaarele hakkasid Aablood juhendama ka üks professor Moskvast ja teine New Orleansist. Et e-post ei olnud siis vähemalt idapoolseks suhtluseks kuigi kindel abivahend, tuli lõputöö kirjutamise ajal ka juhendajate juures asju arutamas käia. Kolme aastaga saigi temast kõrgelt diplomeeritud teadlane.
Loe edasi ERR-ist
