Hea küsimus: kas emalind jätab tõesti maha pojad, keda inimkäsi puudutanud on?

Jutt sellest, et linnud on valmis hülgama poegi, kellel on küljes „inimese lõhn“, ei vasta tegelikult tõele — muu hulgas sellepärast, et lindude lõhnataju pole eriti hea.

Aga isegi kui linnud tunneksid selgelt inimese lõhna ja seostaksid seda selgelt negatiivsete tagajärgedega, ei tähendaks see, et nad poegade juurest lihtsalt minema lendavad.

Linnud kulutavad poegade kasvatamisele hulgaliselt aega ja energiat ega ole valmis neid niisama lihtsalt maha kandma.

Kui torgite linnupesa enne munade munemist või koorumist, võib lind tõepoolest otsustada pesapaika vahetada, kuid kui pojad juba platsis on, pole enam sugugi lihtne tibuvanemaid minema heidutada.

Maapinnal võib kohata kaht sorti linnupoegi — pesapoegi (ingl nestling) ja sulispoegi (ingl fledgeling).

Pesapojad on sulgedeta või kaetud udusulgedega ning pesast lahkumiseks kindlasti liiga noored. Sulispoegadel on aga oma valmissuled juba seljas ning nad on piisavalt vanad pesast lahkumiseks ja maapinnal liikumiseks, kus nad astuvad vanemate valvsa silma all esimesi samme laia maailma.

Sulispojad tuleks rahule jätta. Enne lennuoskuste omandamist ja vanematest sõltumatuse saavutamist istuvad nad enamasti mõned päevad pesa läheduses maas.

Pesast välja kukkunud pesapoegadele võib aga julgelt ulatada abistava inimkäe. Kui korjate nad üles ja panete tagasi pessa, võite olla veendunud, et linnuvanemad ei pane pahaks, kui nende tibud natuke inimese moodi lõhnama juhtuvad.

Küll aga tuleks vältida linnupoegade kojuvõtmist ja katseid nende eest ise hoolitseda. Leppige mõttega, et te ei ole lind ja teist poleks linnuemana asja!