473 miljonit dollarit maksma läinud sondi Dawn (“Koidik”) enneolematu süvakosmilise retke tegi võimalikuks selle uuenduslik ioonajamisüsteem, mis on umbes kümme korda tõhusam traditsioonilistest keemilistest mootoritest. Dawni mootorid ioniseerivad ksenooni aatomeid ja kiirendavad seejärel ioone kõrgepinge abil kosmosesondi ahtrist välja.
Too protsess tekitab veidi tõukejõudu — mitte suuremat kui on jõud, mida peopesale avaldab sellel lebav paberileht. Ajapikku tõukejõud aga kuhjub, võimaldades kosmosesondil Dawn saavutada suisa pööraseid kiiruseid.
Ioonmootorite iseärasused on võimaldanud Dawni lennujuhtijatel kavandada aeglase ja õrna lähenemise Ceresele, mis päädis saabumisega kääbusplaneedi madalale orbiidile. Sond pole seega sunnitud ette võtma mingisuguseid kriitilisi, kergesti nurjuda võivaid täppismanöövreid rakettmootorite sisse-väljalülitamisega, mis on olnud tavalised orbitaalsondide viimisel Marsi orbiidile ja muudele süvakosmilistele sihtmärkidele.
Pärast Cerese orbiidile jõudmist jätkab Dawn ioonajamisüsteemi hüvede demonstreerimist. “Kui oleme orbiidile jõudnud, saame trajektoori optimeerida,” selgitas projekti Dawn juhtiv uurija, California Los Angelese ülikooli geo- ja kosmosefüüsika professor Christopher Russell veebilehele Space.com. “Kui tahame tabada konkreetset ajavahemikku, valida konkreetset kõrgust või teatud täpset nurka Päikese suhtes ja teha muid sedasorti manöövreid, saame sondi orbiiti tänu ioonmootorile väga kergesti muuta selliseks, nagu soovime.”
Dawn pole esimene ioonajamiga varustatud planeetidevaheline sond; ka 1998. aastal startinud NASA sond Deep Space 1 ja 2003. aastal laotusse lennanud Jaapani kosmoseaparaat asteroidiproovide võtmiseks Hayabusa rakendasid ioonmootoreid. Kuid alles Dawn näitab, milleks see tehnika tegelikult võimeline on, mis Russelli hinnangul jääb oluliseks osaks Dawni programmi pärandist.
NASA kosmosesond Dawn jõudis kääbusplaneedi Ceres orbiidile Eesti aja järgi 6. märtsil kell 15.39.
