Sügavus kuni 1600 meetrit: veega oli kunagi kaetud viiendik Marsi pinnast
Sarnaselt Maale leidub punasel planeedil mitut kergelt erinevat tüüpi vett. Kui harjumuspärane vesi koosneb kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist, siis raskes vees on vesiniku aatomid asendunud deuteeriumiga. Vesiniku aatomituumadest võib leida lisaks prootonile ka ühe neutroni. Massi erinevusest piisab, et tavaline vesi põgeneks ilmaruumi kiiremini. Kui kaht tüüpi vee algne suhteline sisaldus on teada, saab tänapäevasest kontsentratsioonist tuletada ka planeedil miljardite aastate eest laiunud ookeanide ligikaudse mahu.
Kolme maailma kõige teravama infrapunateleskoobiga tehtud vaatlused näitavad et Marsi polaarliustikesse vangistatud vees leidub tänapäeval iga raske vee molekuli kohta 400 tavalise vee molekuli. Umbes kaheksa korda vähem kui Maal. Rahvusvaheline astronoomide rühm järeldab sellest, et punane planeet on tänaseks kaotanud umbes 87 protsenti sellel algselt leidunud veest.
Kogusest oleks piisanud planeedi pinna ühtlaselt 137 meetri paksuse veekihiga katmiseks. Reaalsuses on aga märgatavalt tõenäolisem, et suurem osa veest nõrgus madalama pinnamoega planeedi põhjapoolkerale. Kohati võis põhjaookeani sügavus ulatuda 1600 meetrini. Kokku oleks olnud veega kaetud umbes viiendik planeedi pinnast.
Arvatust ulatuslikum ookean tähendab lisaks, et planeedi pinnal võis leiduda vedelas olekus olevat vett arvatust kaugem, kuni 1,5 miljardit aastat kauem. Kuigi veekogud oleksid muutnud aja möödudes järjest soolasemaks, oleks see sellegipoolest käsikäes tihedama atmosfääriga avardanud elu võimalusi planeedil kanda kinnitada.
Uurimus ilmus ajakirjas Science.
